Ranged piirid meelitavad neid lõhkuma

Kes tahab, saab alkoholi kätte nii klubides kui kontsertidel, alati leidub vanemaid “sõpru”, kes alaealisele joogi lahkelt ära ostavad. Foto: Ants Liigus

16aastane Kerli avastab täiel rinnal maailma ja peab sõpradega koosolemist ülitähtsaks nagu teismelised ikka.

Kerli emale Maarikale teevad tütre hommikusse ulatuvad peod küll muret, kuid kuna tüdrukul pole olnud suuri pahandusi ja omavahelisi kokkuleppeid ta enamasti täidab, ei pea ema vajalikuks väga rangeid piire seada. Kui koolis ja kodus asjad korras, lubab Maarika lapsel minna ja noorusest rõõmu tunda.

“Olen selles mõttes koolitusel räägituga nõus, et noored leiavad alati koha ja võimaluse, kus omapead olla,” kinnitas Maarika. “Seal ei pruugi kohe mölluks minna, aga vahel ikka pidutsetakse ka.”

Keelatud vili on magus

Ema leiab, et karmid keelud ei anna tulemust. Ta on enda sõnutsi küllalt näinud, kuidas üliranges kodus kasvanud laps läheb iseseisvudes pööraseks ja võtab kõigist pahedest viimast.

“Mida rohkem keelata, seda rohkem püütakse keelatut ära proovida,” nõustub Kerli oma emaga. “Kui alkohol ja sigaretid oleksid noortele vabalt lubatud, kaotaks vist enamik nende vastu huvi. Isegi kui vanemad last välja ei luba, leitakse ikka mingi nõks, et minna.”

Keeldude-käskude vastu räägib seegi, et 16aastase mõjutamiseks pole vanemal muid vahendeid peale usalduse. “Millega siis peaks karistama?” on Maarika nõutu. “Võtad arvuti ära? Telefoniga saab ikka netis olla. Võtad telefoni ära? Siis ei saa ise last vajalikul hetkel kätte. Koduarestil on mõtet vaid siis, kui ise kodus oled. Jätad taskurahast ilma, leidub ikka sõpru, kel raha jätkub.”

Ema ja tütar arvavad, et ainus toimiv lahendus on usaldus ja mõlemaid pooli rahuldavate kokkulepete sõlmimine. Kerli võib pidutseda, kui hinnete ja kooliskäimisega on kõik hästi ja oma tuba korras. Tüdruk ütleb emale, kuhu läheb ja millal koju tuleb, ning hoiab telefoni ligi, et probleemide korral saaks helistada.

Leidlikud teismelised

Maarika ja Kerli kokkulepped peavad tavaliselt vett, see aga ei tähenda, et tütar vahel ema närve proovile ei pane.

“Teismelised on ülileidlikud,” muigab ema. “Kord ei lubanud ma Kerlit reedel peole. Tema läks korraks sõbrannat bussi peale saatma, vaatasin aknast: mõlemad astuvad bussi. Kuna teadsin, mis klubis pidu toimub, sõitsin autoga sinna ja kui tüdruk tüki aja pärast kohale jõudis, kamandasin ta koju.”

Vajadusel teevad noored üksteisele suitsukatet. Kord jäi Kerli sõbranna nende koju ööbima. Maarika neiu emaga telefonitsi ühendust ei saanud, tüdrukud kinnitasid üksteise võidu, et ema on asjast teadlik. Hiljem selgus, et sõbranna oli kodunt jooksus ja ema otsis teda taga. Samuti on Maarika ise Kerlit küla pealt otsinud, närvid suitsemas.

Ema on Kerli lähemate sõprade vanematega tuttav, paraku on tütrel nii suur ja kiiresti muutuv tutvuskond, et kõikide emade-isadega ei jõuaks parimalgi tahtmisel võrgustikku moodustada.

Kord, kui Maarika tundis, et ise enam lapse ohjamisega hakkama ei saa, jagas ta muresid probleemsete noortega tegelevate inimestega ja käis nii lastekaitsespetsialisti, psühholoogi, psühhoterapeudi kui noorsoopolitseinike jutul. “Kui teil on peres probleemne teismeline, ei tasu karta sellest probleemist teiste inimestega rääkida,” julgustab Maarika ülejäänud vanemaid. “Tasub alustada kas või nõupidamisest õpetaja või koolipsühholoogiga. Ka ametivõimu esindajad pole ainult karistavaks organiks.”

Kui Kerlil algasid probleemid koolist puudumisega, tegi ema õpetajatega tihedat koostööd. Kool kaasas noorsoopolitseiniku ja just tolle sekkumine kutsus tüdruku uuesti korrale, kuigi politseinik vaid vestles temaga ning sõlmis oma kokkuleppe.

Juuakse, et lahe olla

Purjus tütart Maarika näinud ei ole, küll jäi Kerli kord politseile vahele suitsetamisega. On kardetud korteripeod siis tõesti nii hullud?

“No suur osa noori arvab, et mida rohkem joovad, seda ägedamad nad on,” kinnitab Kerli vanemate kahtlusi. “Eriti kõva tegija oled, kui palju kannad. Naerdakse, et “mingi nõrk oled või”, kui joogist keeldud. Ühed joovad, sest üritavad lahedad olla, teised sellepärast, et tekib harjumus, kui sõbrad joovad. Mind isiklikult ei huvita, mis teised ütlevad: kui ma ei taha, siis ei joo.”

Vahel läheb olukord tuliseks, näiteks ühel rahulikult alanud peol, kus isegi sünnipäevalapse ema kodus oli, tekkis äkki tühja asja pärast äge kaklus, mis päädis politsei kutsumisega.

Kerli sõnutsi pole temavanustel probleeme vanusepiiranguga ööklubidesse pääsemisega, sest turvamehed tihti dokumenti ei küsi. Vahel kasutavad noored täisealiste sõprade isikutunnistust või isegi vanemate oma, kui laps on kui ema suust kukkunud. Klubis peab Kerli raudselt kinni reeglist, et joogiklaasi ei või hetkekski ripakile jätta, samuti tullakse peolt koju kambakesi.

“Suur keelamine toob kaasa valetamise,” arvab Kerli ema. “Siis ei julgegi laps koju tulla ja peidab end niikaua, kuni vanema viha juba mureks muutub.”