Üks Pärnu abilinnapeadest on sattunud hurjutamise alla. Et oskab kirjutada. Eriti hästi tulnud tal see välja eelmises ametis, kui ta harrastas kirjakunsti vallavanema ameti pidamise kõrval.
Urmas Hännile: Hoidkem pöialt abilinnapeale!
/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
19. juuni 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
No kuulge, sõbrad! Johtuvalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest peabki vallavanem, rääkimata Eesti suurima linna abibürgermeistrist, olema kirjaoskaja. Ehk seaduse sõnadega: “Vallavanemaks (...) võib valida (...) täieliku teovõimega Eesti Vabariigi kodaniku, kes valdab eesti keelt keeleseaduses ja keeleseaduse alusel antud õigusaktis ametnikule esitatud nõuete ulatuses.”
Sama seadus sätestab, et vallavanem koos vallavalitsusega “lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimusi”.
Millest siis lahmivad etteheited? Järgigem ikka Eesti Vabariigi põhiseadust, mis deklareerib: “Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus”.
Jätkem abilinnapea kallal näägutamine ja jäägem põnevusega ootama, mil ta kribab kodulinnagi tarvis edulise plaani!
Samuti peab tõeks tunnistama sõnad, mida nüüd halvustatav abilinnapea ütles 23. jaanuaril Kanal 2s eetris olnud “Radaris”: “Avalikus sektoris on kõik, mis, kuidas siis öeldakse ... Selles valdkonnas on ju nii, et kõik on lubatud, mis ei ole keelatud. On ju?”.
Liiati märgib ametniku eetikakoodeks, et väärikalt riigi ja ühiskonna hüvanguks tegutsev asjatundlik ametnik (aga ametnik on tulenevalt avaliku teenistuse seadusest nii vallavanem kui abilinnapea) on rahva teenistuses, seda “oma töövaldkonna parimatest teadmistest ja oskustest lähtuvalt”.
Seega, jätkem abilinnapea kallal näägutamine ja jäägem põnevusega ootama, mil ta kribab kodulinnagi tarvis edulise plaani! Sellise, mis paneb meenutama episoodi Eduard Vilde “Pisuhännast”. Täpsemalt stseeni, kus Mathilde Sander uurib Tiit Piibelehelt, kas see ehk tulevikuski kälimeest mõne romaaniga aitab. Mille peale Piibeleht kostab, et hää meelega, kui tal mõni töö sule all jälle nõnda kujuneb, et teda auhind ähvardab. Ega’s muud, kallid kaaslinlased, kui pöidlad pihku!