“Balti ringreis 2011”

Foto: PP

Juba viiendat aastat plaanivad sajad Baltimaade elanikud oma puhkust selle järgi, milliseid sihtkohti reisimängul “Balti ringreis” välja pakutakse.

“Balti ringreis 2011” on Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ning tema Läti ja Leedu sõsarasutuste kampaania, mis kestab 5. maist 15. septembrini kõigis kolmes riigis. Sellest osasaamiseks ja auhindade võitmiseks tuleb end kampaania kodulehel registreerida ja võtta turismiinfokeskustest (näiteks Pärnu raekojas asuvast Pärnumaa külastuskeskusest) tasuta brošüür, kus on 30 vaatamisväärsust.

EASi turismiarenduskeskuse Läti ja Leedu turgude arenduskonsultandi Elin Priksi andmetel võttis mängust eelmisel aastal osa ligi 200 inimest. “80 neist olid leedukad, 80 lätlased, ülejäänud Eestist,” kirjeldas ta suurusjärke.

“Aja jooksul on tekkinud oma fänniklubi, kes selle järgi oma puhkust planeerib ja varakult huvi tunneb, millal brošüürid turismiinfokeskustesse jõuavad,” lausus Priks.

Kes Eesti numbreid liiga väikeseks peab, võiks arvestada, et osalejad peavad läbi käima 30 Baltikumi vaatamisväärsust. Juba ühe riigi kümme kohta kolme päevaga läbi sõita on üsna tempokas ettevõtmine. Seetõttu ei soovi paljud ilmselt endale külastustest kohustust teha, vaid valivad 30 seast, mis neile huvi pakub.

Pärnu Postimees tutvus eelmisel nädalal Leedus pakutavaga. Eesti ja Läti sihtkohad peate ise avastama. Väike vihje: Baltimaade ajakirjanike seas korraldatud küsitluse järgi on Baltikumi selle aasta parim vaatamisväärsus Tartus avatud Ahhaa teaduskeskus.



Tehnikamuuseum näitab vanu autosid

Leedu pealinn Vilnius pole ainult koht, kus Vichy veepark asub. Kui pärast jalutuskäiku vanalinnas Karalius Mindaugase silla ületate, tasub külastada energeetika- ja tehnikamuuseumi.

Võrdlemisi igava nimetuse all peitub eestlastele segu vanaautode muuseumist ja Ahhaa keskusest. Ja autod on päris väärikad.

Näha saab kuulsat Ford Td aastast 1915, mis suutis sõita kuni 70 kilomeetrit tunnis, läinud sajandi 20.–30. aastatel toodetud autosid ja muidugi kogu Vene autotööstuse paremikku. Kui tahate lastele näidata, millise auto või mootorrattaga nende isad ja vanaisad sõitsid, siis see muuseum on õige koht.

Tööstushuvilised võivad uurida katelde sisemust, naised vanu õmblus- ja muid kodumasinaid. Nõukogudeaegne televiisor näitab omaaegseid saateid.

Ülemistel korrustel eksponeeritav on nagu Ahhaa külalisnäitus suvises Pärnus. Kohati päris põnev, aga kui sellele keskenduda tahate, minge parem Soome või Tartusse.



Leedus tehakse suurepärast juustu

Igal suvel muutub Vilniusest 50 kilomeetrit Druskininkai poole jääv Rasa ja Valdase talu Dargužiu külas Juustumeistrite majaks.

“Siia pole mõtet tulla 15 minutiks, vaid terveks päevaks,” ütles juustumeister Valdas. Temale pole juustu valmistamine äri, vaid looduslähedane eluviis, mida jagada. “15 kitse ja kolme lehma jõuab igaüks pidada, lihakari peaks tunduvalt suurem olema,” lausus ta.

Eelmisel aastal avatud Juustumeistrite maja töötab suvel restoranina, kust juustu saab kaasagi osta. Kusjuures hinnad pole üldse ulmelised: Valdase lemmiksordi Jacques’i kilo maksab kümme eurot, mida küsitakse iga suvalise Maxima juustu eest. Jacques ei ole suvaline juust.

Neid 15 sorti juustu, mida selles majas ostetakse, poest osta ei saa. “Meie juustud on enda tarvis tehtud. Ise teeme, ise müüme,” kirjeldas Valdas külaseltsi põhimõtteid. Kes suvel ise kohale ei tule, võib nende juuste talvel kord kuus osta ühest Vilniuse kohvikust.

15 sordi seas on nii kitse-, lamba- kui lehmapiimast juuste, pehmemaid ja kõvemaid. Jacques oli mees, kes Valdasele Prantsusmaal juustu tegemist õpetas ja tema nime pani leedulane oma lemmikule.

Juustu kõrval saab Juustumeistrite majas koduõlut ja -veini proovida, ümbruskonnas jalutada ja jalgrattaga sõita. Talu rattaid ei laenuta, need peavad endal kaasas olema.



Kes oli Èiurlionis?

Kui te teate Leedu üht kuulsamat maalikunstnikku ja heliloojat, võite Druskininkais külastada tema majamuuseumi. Kui ei tea, peate ootama samas linnas ehitatava katusealuse suusakeskuse avamist või Valgevene piiri lähedase kuurortlinna üldse vahele jätma.

Èiurlionise maalid ja temaga seotud esemed sobivad ainult neile, kes nendest lugu oskavad pidada. Nii nagu ei vii te iga Leedu külalist Koidula majamuuseumi, pole eestlastelegi Leedu kultuuri tundmaõppimine kohustuslik.

Vanemate talust tehtud memoriaalmuuseumis elas Mikalojus Konstantinas Èiurlionis aastatel 1896–1910 ehk oma elu parimatel loomeaastatel. Näha saab nii maale kui omaaegseid muusikariistu, samuti majaga seotud tarbeesemeid.



Straussi muusika saatel purskav vesi

Paljude eestlaste mällu on kustumatu mulje jätnud Lazdijai – asula, kus autojuhid päevade kaupa Leedu-Poola piiri ületamist ootasid. Nüüd reklaamitakse seda piirkonda väga puhta ja looduslähedasena.

Lazdijai regiooni suurim vaatamisväärsus on Veisiejai linnas Anèia järvel asuv valgusefektidega veemuusikainstallatsioon. Posti otsa pandud valjuhääldist tuleb klassikalist muusikat ja vesi purskab sellega samas taktis.

Kes veemuusikast kogu naudingut tahab saada, peaks purskkaevu vaatama ja kuulama kolmapäeva-, neljapäeva-, reede- ja laupäevaõhtuti. Raha maksta ei tule.



Vene ajal oli kloostris hullumaja

Kaunase üks tuntumaid vaatamisväärsusi on Kuradite muuseum, kus näidatakse Leedu ja kogu ülejäänud maailma kuradeid. Nunnad on kolinud kesklinnast viie kilomeetri kaugusele Pažaislise kloostrisse, mis koos kirikuga on üks kaunimaid hilisbaroki arhitektuurimälestisi Kirde-Euroopas.

1667. aastal asutatud kloostris elasid algul mungad, kelle majad asuvad veinimüüjate, pagarite ja muude kloostri ülalpidamisega seotud inimeste ruumidest eraldi. Nüüd elab kloostris 19 nunna ning kloostriteenijate eluruumides on avatud kloostri pärandmuuseumi väljapanek ja haridusprogrammi klass, keldris kinosaalis näidatakse filme.

Kiriku põhiruum on marmorist, kõrvalruumid eri sorti puidust. Näiteks ristimisruumis võib imetleda pärnast ja tammest lõigatud ornamente.

Nõukogude okupatsiooni ajal hoiti kloostris ja kirikuruumides vaimuhaigeid. Kõige suuremat kahju põhjustas pesuruum, millest seintele tekkisid niiskuskahjustused.



Tehke endale seinakell ise

Kuhu ehitas NSV Liit esimese kiirtee? Mitte Peterburi ja Moskva vahele, sest kirjanik Aleksandr Radištšev sai seal reisimisest vapustuse, vaid Vilniuse ja Kaunase vahele, sest Leedus oli rohkem autosid.

Leedu linnade vahele on ehitatud mugavad kiirteed. Üks nendest viib Kaunasest Klaipedasse, mille üks omapärasemaid turismiobjekte on kellamuuseum.

Osa muuseumist on pühendatud ajamõõtmise ajaloole. Külastaja näeb päikesekella tüüpe, mille järgi ligi 3000 aastat eKr aega arvestama hakati, mitmesuguseid vee- ja tulekelli, mehaaniliste kellade ajalugu ja lõpuks esemeid, mille üks osi elektrooniline kell on.

Teine osa muuseumist tutvustab renessansi, rokokoo ja klassitsismi kelli, mida tubades uudistada võib. Õue on ehitatud päikesekellad, kohalik kellaaeg erineb vööndiajast 1,5 tundi.

Muuseumi üks põnevamaid ettevõtmisi on aga endale ise seinakella valmistamine, milleks kulub ligi kaks tundi. Muuseum annab kellamehhanismi, auguga vineertahvli, nööbid ja muud tarvikud ja teie nuputada on, milline kell endale teha.

Kes veel loomingulisem tahab olla, võib kella kodus teha. Huvitava kella saab vinüülplaadist, pildiga taldrikust, peeglist ja isegi kapiuksest, kui sellele seierid külge monteerida.



Kanuuga Vene piiri lähedal

Klaipedast viib praam UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Kura säärele. Leedu käes on sellest 52, Venemaa käes 45 kilomeetrit, mõlemad riigid on loonud poolsaart hõlmavad rahvuspargid.

Osa sääre Leedu-poolsetest asulatest on liidetud Neringa omavalitsusüksuseks, millest suurim on Nida asula, osa sääre Leedu osast kuulub Klaipeda linnale. Leedu poolel elab ligi 2500 inimest.

Kunagi elasid siin kursid, pärast Teist maailmasõda läks osa säärest Leedule. Nüüd armastavad seda külastada sakslased, sest Euroopa Liitu kuuluvasse Leetu on tunduvalt lihtsam reisida kui Vene võimu all olevasse endisesse Königsbergi. Ka hinnad on vastavad: 100 eurot tipphooajal nigela toa eest pole mingi küsimus.

Nida oma kuulsate Preisi siniste majadega väärib külastamist. Veel omapärasem on ette võtta kanuumatk Nida lähedale Sklandytoju luideteni, millel käimine on keelatud. Paarisaja meetri kaugusele jääb Venemaa, merelt avanevad unustamatud vaated.

Nida linnapea on varem Eestis olnud suursaadik ja kui teil temaga kohtuda õnnestub, võite leida ühiseid vestlusteemasid.



Veski Šiauliai äärelinnas

Üks võimalusi Leedu külaeluga tutvuda on Ðiauliai äärelinnas asuv Žaliûkiø veskitalu. Tiibadeta veskis on teravilja töötlemise muuseum, talus näitab perenaine, kuidas käsikiviga jahvatatakse, leib vormitakse ja ahju pannakse.

Ega Leedu tuuleveski Eesti omast väga palju erine. Kurgjal on võimalik tutvuda vesiveski, Saaremaal meie tuulikutega. Kama leedulased ei tunne, leib on meist teistsuguse maitsega. Aga hea.

Kui juba Šiauliais olete ja veskit näinud pole, tasub seda muidugi külastada. NATO lennuväebaasi nagunii ei lasta.



Tyzenhauzase vaimuga kohtuma

Tunduvalt põnevam sihtkoht on Rokiškise krahviloss. Või mõis, sest peale lossi tasub kindlasti vaadata hoovil puitnikerdiste väljapanekut. Lossis pidavat hulkuma Tyzenhauzase vaim.

Tyzenhauzas on muidugi Tiesenhausen. Selle baltisaksa aadlisuguvõsa esivanemana on Henriku Liivimaa kroonikas mainitud piiskop Alberti ja piiskop Hermanni õemeest Engelbertus de Tisenhusenit, klassitsistlikus stiilis lossi lasi 19. sajandi alguses ehitada Ignotas Tyzenhauzas ja lossist sai Tiesenhauseni-Przezdzieckio suguvõsa loss.

Lossis eksponeeritakse mööblit ja tarbeesemeid, mida Teise maailmasõja ajal ega järel ära varastada ei jõutud. Teenijamajas on väga kenad puitnikerdised, mille valmistamisel on leedukad ületamatud.



Leedu obene vedas kallurvankrit

Anykšèiø rajoonis Niûroniø külas asub Leedu hobusekasvatuse ajalugu tutvustav hobusemuuseum, kus on tööriistade, transpordi-, ratsaväe- ja ratassepavarustuse ning puunikerduste püsiekspositsioon. Väga omapärane oli kallurvanker, ka Leedu saanid ja paljud muud hobutarvikud on natuke teistsugused kui meil.

Etnograafiliste taluhoonetes küpsetatakse leiba, valatakse küünlaid, kootakse ja nikerdatakse. Soovijad saavad hobuvankriga sõita ja meega leiba. Lastele on kiiged ja karussellid.

Huvitav oli vaadata taluhoone ümber laotud puuriitasid. Parkimisplatsi juures müüs jäätist mees, kes ütles end olevat Eesti Soome suursaadiku Mart Tarmaku sugulase.