Äsja lõppenud noorte laulu- ja tantsupidu jättis ilmselt iga osaleja ja kuulaja-vaataja hinge sügava jälje. Ei mäletagi lähiajaloost sellist pidu, kus veel oleks võinud näha rokkimas üldjuhte ja presidenti, korratud nii paljusid lugusid või lainetatud nagu üks mees.
Isegi ilm soosis laulupeolisi, nii et paljud lahkusid pühapäeva õhtul Tallinna lauluväljakult uhkema päevitusega kui lõunamaalastel. Kuid unustamatu oli tänavune pidu teisestki küljest: vist esimest korda kuulis laulupeo aadressil niisuguseid lollusi nagu seekord.
Meie pühapaik
Esimene neist oli “Õllesummeri” juhi Marje Hansari öeldu, et laulupidu segavat tema ürituse korraldamist ja et väiksed lapsed võiksid üldse kuskil mujal õitseda. Kui mulle seda eelmisel reedel, laulupeo avapäeval räägiti, oli mul raske uskuda, kuidas keegi võib millegi sellisega lagedale tulla. Vähe sellest, kuidas saab üks eestlane üleüldse niimoodi mõelda?
Õnneks reageeriti kiirelt ja sõna võtsid nii laulupeo dirigendid kui poliitikud. Õigesti ütles selle nädala alguses Mark Soosaar, nimetades lauluväljaku ümbrust eestlaste salahiieks. See on tõesti meie pühapaik – koht, kus tunnetame kõige tugevamini eestluse tähendust.
Lauluväljak on mõeldud eelkõige selleks, et seal saaksid toimuda laulupeod, teisiti ei saakski olla. Sealsamas muude ürituste eestvedajad peavad sellega leppima.
Ma lootsin sügavalt, et Hansari sõnavõtt jääb viimaseks omasuguste seas, sest arvasin, et sellele järgnenud kriitika sunnib igaüht enne mõtlema, kui midagi säärast öelda. Paraku eksisin.
“Mis maa see on?”
Olles esmaspäeva pärastlõunaks laulupeost välja puhanud, istusin arvuti taha, et lugeda, mis vahepeal maailmas toimunud. Puhtjuhuslikult jäi mulle silma “Reporteri” saate videoklipp, kus laulupeo kohta avaldas arvamust Valdo Randpere. Ma vaatasin seda klippi ja mõtlesin: kas see on nali? Marje Hansar püüdis ju hiljem oma fopaad huumoriks pöörata, ehk üritas siis Randpere kohe nalja teha? Kuid mees pole pärast oma sõnavõttu minu teada midagi öelnud, nii et vist ikkagi mõtles tõsiselt.
Pean ütlema, et sain ikka väga vihaseks, kui tema mõtteavaldusi kuulasin. Laulupeo avalugu “Mis maa see on?“, mida Randpere pidas masendavaks teoseks, oli minu meelest üks õnnestunumaid valikuid tänavuses repertuaaris ja seda suurt pidu avama igati paslik. Selle loo sõnad maalivad üpris täpse pildi Eestist ja eestlastest.
Meie elu vaadates tundub vahel ju tõesti, et kaastunne ja häbi on siin roostes, rinnus puudub süda ja halastust pole kuskilt võtta. Ent peab olema kultuurilises mõttes ikka üsna tume inimene, et väita, nagu võiks enne pidu, mida see laul alustas, inimestele köiejuppe jagada.
“Mis maa see on?“ pole tavaline ühiskonnakriitiline lugu, mida võiks arvustada sõnadega “aga Eesti on ju väga palju paremaks läinud ja väga palju jõudnud”. Selle laulu puhul oleks naeruväärne hakata rääkima mingisugusest statistikast või loetleda üles rahvusvahelisi organisatsioone, kuhu Eesti nüüdseks kuulub.
See laul pole võrreldav keskerakondliku propagandaga, et Eestis on elu väljakannatamatu – niisuguseid jooni olevat mõni üliagar noorparteilane ses loos kuuldavasti leidnud. Peeter Volkonski tekst lajatab meile kõigile üsna valusalt, kuid teadupärast ongi tõde valus kuulata.
Randpere paistis olevat kuulnud laulust vaid mõnda fraasi ja püüdis nüüd neid ära kasutades veenda avalikkust loo depressiivsuses. Tema sõnavõtt reetis, et ta pole laulust vist aru saanud. Tegelikult ütleb ju tekst, et siinne rahvas on täis imeväge ning kuigi võikski siit joostes põgeneda, on siin midagi, mis meid kinni hoiab. Mis see “miski” on? Ei tea. „Mis maa see on?“ on üks kõige ausamaid isamaalisi laule, mis iial kirjutatud, sest see pole loodud isamaaliseks lauluks ega ülista pimedalt kodumaad, vaid on ehe ja siiras teos.
Ma ei saa ka aru, miks kõneldakse sessamas “Reporteri” videoklipis, et paljudele tundub „Mis maa see on?“ kohatu lauluna. Mina ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kahelnud selle loo sobivuses laulupeole.
Vastupidi, paljud inimesed, kellega mina kaare all rääkisin, nimetasid seda oma tänavuseks lemmiklooks. Selle loo ajal inimesed nutsid, nii lauljate kui publiku seas, sest laul läks hinge. Samal ajal oli neid, kes naeratasid. See näitabki, et “Mis maa see on?“ pole masendav ega ammugi kohatu lugu, mida laulupeol esitada.
Laulupidu pole vaja turundada
Ma ei tea, kas on üldse mõtet hakata arutama Randpere ettepanekut kutsuda laulupeole esinema Andrea Bocelli, kes saaks laulda mitmekümnest tuhandest lauljast koosneva koori ees, sest see tundub juba absurdi piire ületavat.
Laulupidu pole vaja iga hinna eest välismaalastele atraktiivseks teha ega seda kuidagi turundama hakata, sest see pole mingi tavaline festival, vaid meie kultuurilise identiteedi olulisim väljendus, meie oma Eesti pidu. Nagu ütles president Toomas Hendrik Ilves eelmise laulupeo avakõnes: meil pole vaja laulda, et midagi teistele või iseendalegi tõestada.
Ausalt öeldes on mul Hansari- ja Randpere-suguse mõtlemisega inimestest kahju, sest tundub, et soov äri teha on nende vaimsuse lõplikult ära õginud, seetõttu toovadki nad niisuguseid avaldusi kuuldavale. Ma soovin neile vaid mõistmist, et laulupidu on kestmist väärt, ja kutsun neid kolme aasta pärast laulukaare alla ühiselt õõtsuma, kätest hoidma ja võib-olla isegi pisara poetama.