/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2011/07/18/675896t1h707d.jpg)
Hiljutisel Pärnus käigul oli Ameerika Ühendriikide suursaadikul Michael C. Poltil mahti rääkida Pärnu Postimehega muuhulgas suurest poliitikast ning USA rollist Euroopa ja maailma asjades. Kõigepealt pakkusid huvi siiski suhted Eesti ja Ameerika vahel ning kuidas neid arendada.
Härra suursaadik, Ameerika on ikka päris kaugel ja sõprus- või partnerlinnade suhteid pole lihtne arendada. Pärnulgi on sealpool ookeani justkui paar sõpruslinna, Ocean City (viimati suheldi 2004) ja Portsmouth, millega on suhted katkenud. Kuidas oleks võimalik sellist rohujuure, inimestelt inimestele läbikäimist USA ja Eesti vahel edendada?
21. sajandil pole geograafiline kaugus enam kuigi oluline. Lennukid lendavad kiiresti, teie, eestlased, olete väga head kasutama moodsaid kommunikatsioonivahendeid interneti abil. Võimalik on arendada kontakte inimeste vahel ilma edasi-tagasi reisimiseta.
Parim, kuidas inimestelt inimestele suhtlemist korraldada, on leida teema. Asjal peab olema kahepoolselt huvi pakkuv sisu, Pärnu peab leidma Ameerikas linna, millega oleks ühiseid kokkupuutepunkte ja huvisid, mida saaks arendada.
Hiljutine USA aruanne inimkaubanduse levikust maailmas ei näidanud Eestit just heas valguses. Eesti vastavate ametkondade juhtide reageering ei lasknud kaua oodata. Ajakirjanduses võis näha arvamusi, et Eesti reaktsioon oli üle pingutatud. Mida teie sellest arvate?
Ma ei ütleks, et teie poliitikud reageerisid üle. Meie koostöö Eestiga inimkaubanduse tõkestamisel on suurepärane. Meil pole sellega probleeme, tegelikult puudutab õiguskaitse koostöö Eestiga väga laia spektrit. Ent on rida inimkaubandust puudutavaid objektiivseid kriteeriume, mis käivad kõigi, kaasa arvatud meie endi kohta. On asju, mis lihtsalt tuleb ära teha. Teie maal on küsimus spetsiifilises seadusandluses, mis tegeleks just nimelt inimkaubandusega.
See raport ei olnud kellegi süüdistamiseks ega ründamiseks, vaid arusaamiseks, kuhu on selle probleemiga võitlemisel jõutud. Asi polnud kellegi peale näpuga näitamises, vaid tõdemises, et meil on ühine probleem, millega tuleb ühiselt tegelda.
Ameerikal on uus kaitseminister. Kas see määramine võib kaasa tuua muutusi USA kaitsepoliitikas?
Poliitika ei muutu. Uus kaitseminister toetab täielikult presidendi ja valitsuse poliitikat. Küll tuleb uuel kaitseametkonna juhil hakkama saada mõningate kärbete ja kulude vähendamistega. See on tõsine eesmärk, kuidas saavutada kokkuhoidu, säilitades samal ajal USA sõjalise võimsuse. Aga uuel ministril (Leon Panetta, endine Luure Keskagentuuri juht) on aastatepikkune kogemus militaarvaldkonnas, ta saab hakkama.
Ameerika lehtedest jääb mulje, et sealne avalik arvamus näeks president Barack Obama administratsiooni pigem keskendumas Ameerika siseasjadele kui sellele, mis toimub maailmas?
Olete asjast õigesti aru saanud, kuid selles ei ole midagi väga uut. Avalik arvamus on pooldanud keskendumist enam kodustele asjadele juba 1776. aastast saadik. Ameerika loodi põhimõttel, et me ei peaks tegelema teiste probleemidega, vaid keskenduma enda omadele. Pärast seda, kui Ameerikast sai ülivõim ja maailm on kitsamaks jäänud, ei olnud selline suhtumine enam võimalik. Peame ja tahame töötada koos ülejäänud maailmaga. Sõltume sõpradest, partneritest ja liitlastest, nagu Eesti.
Ent, nagu kirjeldasite, sellised sentimendid on USAs olemas. Majanduslanguse ajal ja pärast aastaid sõdu Iraagis, Afganistanis ning mujal on inimeste puhul loomulik öelda, et meil on palju probleeme, mis tahavad lahendamist kodus. Peame korda saama majanduse, vähendama eelarvepuudujääki, looma rohkem töökohti. See kõik ei tähenda, et Ameerika loobuks olemast aktiivne mujal maailmas.