Juba üürikest aega pärast Vallikääru avamist oli selge, et vähegi palavamate ja vihmavaeste ilmade puhul läheb kääru haljastusprojekt untsu. Avalikkusest kostis ettepanek paigaldada vallikraavi pumbasüsteem ja kas või selle abil kasta murumatte, et vältida nende kuivamist. Linnavalitsus kui Vallikääru omanik ja rekonstrueerimise tellija vahtis nõlvade kuivamist tühjal pilgul pealt.
Nüüd on siis käes olukord, kus tõenäoliselt võetakse linna maksumaksja taskust veel kord raha, et valli neist kohtadest taastada, kust vihmad on hakanud pinnast alla uhtuma. Peale selle tuleb uuesti külvata muru ja kanda hoolt, et see enne öökülmi kasvama hakkaks.
Ehtvenelikus juhtumis – tahtsime paremini, välja tuli nagu tavaliselt – ei saa süüdistada AS Merko Ehitust ega Kesklinna Parke, sest kummagagi sõlmitud leping ei sisalda Vallikääru muru kastmise kohustust. Mida aga sõnaselgelt ja must valgel kirjas pole, seda ei saa kuidagi nõuda.
Just linnavalitsuse vastavate ametnike kergekäeline suhtumine on põhjus, miks aplombiga avatud ja kõvasti kiidetud Vallikäär on suvega muutunud linna häbiplekiks. Seda enam, et Vallikäärust jalutab iga päev mööda sadu ja sadu suvevõõraid, kes fotod siinsete kilplaste kätetööst mujale kaasa viivad.
Kas keegi oskab öelda mõne põhjenduse, miks peaks Pärnu linnavalitsuse koosseisus olema linnaaednik? Miks ei suudetud linnavalitsuses jõuda geniaalse äratundmiseni, et kui külvatud muru ei kasta, siis see ei kasva? Ilmajaam ennustas ju kuivaperioodid ette päris täpselt.
“Sügisel vaatame” ei ole vastus. Peale muru taastamise peab linnavalitsus leidma lahenduse, kuidas vajadusel mitte ainult Vallikääru, vaid teisigi renoveeritud rohealasid palaval ajal kasta, kuni rohujuur on piisavalt tugev.