Julgus armastada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Endine Pärnu Postimehe ajakirjanik Ragne Jõerand avaldas raamatu oma elust Indias.

FOTO: Repro

Endine Pärnu Postimehe ajakirjanik Ragne Jõerand on oma elust Indias kirjutanud raamatu. Kes selle läbi loeb, saab aru, et “Minu Bollywood” on väga täpne, pisut isegi eneseirooniline pealkiri.

Ragne on alati kõike kirega võtnud. Tema nime guugeldades ei ilmu esmalt nähtavale värske raamat, vaid riigikontrolli jõudnud kirjavahetus konfliktist endise maavanema Toomas Kivimägiga.

Mis neil omavahel juhtus, ei ole selle kirjatüki teema. Igatahes imestas noor reporter, et teda pärast maavanemaga tülliminemist ikka Pärnu Postimehesse tööle võeti. Miks ei oleks pidanud võtma? Sel ajal kui kolleegid kõhklesid, tormas tema juba silmade välkudes kannatanuid usutlema.

Maakonnaleht jäi Ragnele peagi kitsaks. Pärnust viis tee Ameerikasse, pärast seda algas India armastuslugu.

“Krishna auto signaalitab otsekui tiirane isakass – mjauuuuu, mjauuuu. Iga kord saab ta viimaks oma tahtmise ja laveerib läbi sõidukilaviini sihtkoha poole,” kirjeldab üksik naisturist oma India seikluse algust. Peagi järgnevad kõrvakiilud ja võrdlused “Kamasuutrast”, millised mehed milliste naistega sobivad.

Kõik selliseid asju kirjutada ei julgeks. Ragne näib esmapilgul olevat paksu nahaga, kuid aeg-ajalt kahtleb temagi. “Kas tohib ohvriks tuua süütuid hingi ja panna kannatama lapsi?” küsib ta endalt. Kes tema elust lähemalt teab, saab aru.

India on Eestiga võrreldes väga teistsugune maa. Ükski raamat ei anna edasi seda kuumust, rahvarohkust, räpasust, vaesust ja vaimsust, mida turist sellel kontinendil kogeb. Televiisor ei lõhna, reisisaadete vaataja ei higista.

Ragne on oma sõnavalikus üllatavalt täpne ja kujundlik, et üritada raamatu lugejas Indiast ettekujutust luua. Lugeja saab teada Delhi ghatt’idest, voodisse pugevatest kobradest, abieluga seotud tavadest ja paljust muust, milleni seljakotirändur ei murra.

Indiast kirjutamine on tegelikult päris raske ülesanne. Minu meelest ei suutnud näiteks Indrek Jääts oma “Aasia päevikutes” ajalehe reisikirjast kaugemale minna, tema “Rännakud ööpoolsetesse maadesse” on hoopis teisest puust.

William Dalymple’i “Džinnide linn”, Lii Undi “Parim näitleja linnas” on lati küllalt kõrgele ajanud. Kes tahab tutvuda kõigi selle maa kohta kirjutatud reisiraamatute, blogide, tele- ja raadiosaadetega, leiab nende loetelu portaalist Seljakotirändur.

Valides algul kohanemiseks 128euroseid hotellitube, kohtab “Minu Bollywoodi” autor tänu hindust armastatule peagi meesnaisi hijara’sid, talutab elevandipoega ja külastab armeelinnakut. Turismireisist küpseb kirg, kirg vaheldub pettumustega ning peagi on sündmused Ragne nii tihedalt endasse haaranud, et tuleb Mumbais inglise keele õpetajaks kandideerida. Sellel lool ei ole lõppu, me ei tea, mis Krishnast ja Radhast tänaseks on saanud.

Nii mõnigi inimene kahtles, kas ajakirjanik ikka veab kirjanikuna välja. “Minu …” sari on tulvil õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, “Bollywood” raamatu nimes võib pigem peletada. Alustasin selle raamatu lugemist uudishimust autori ja reisisihtkoha vastu ning lugesin ta ühe õhtu ja hommikuga korraga läbi.

Eestis nimetatakse kirjanikuks inimesi, kes avaldavad raamatutes viisaankeete või põevad kirjalikku lobisemishimu. Ragnel pole valdkonna tundmise, süžee haaravuse, teksti kujundlikkuse poolest midagi häbeneda. Kui midagi ette heita, siis hoopis ajakirjanike vana häda – lakoonilisust. Oleks tahtnud kõigest palju rohkem teada.

Kõige paremini õnnestuvad raamatud, kus autor räägib oma elust. “Minu Bollywoodis” on osa Ragne Jõeranna elust. Tundke kaasa või tehke järele.

“Minu Bollywood. Elu nagu India filmis”

Ragne Jõerand

Läksin Indiasse otsima hingerahu ja sisemist tasakaalu, kuid leidsin hoopis armastuse. Ja veel millise!

Kirjastus Petrone Print.

Tagasi üles