Aga see selleks. Kümne aasta möödumine terroritööst esitab palju küsimusi, millest lihtsaim on: kas praegu on see hullumeelsus välditav? Kui 1955. aastal võis öelda, et uut maailmasõda ei tule, siis väita nüüd niisama kindlalt, et järgmist suurt terrorirünnakut ei tule, on ilmselt riskantne või liiga vara. Kümme aastat tagasi põles vaid Lähis-Ida, kust tulid kaksiktornide ründajadki. Nende pealik kuulutas, et tegu tehakse “USA Iisraeli okupatsiooni toetava poliitika pärast”. Teatavasti ei võtnud need terroristid Iisraeli nime suhu ega pannud kirja, mistõttu jutumärkides olevat on selguse mõttes ühe sõnaga täiendatud.
Nüüd põlevad suurelt Afganistan ja Pakistan, väiksemalt Iraak. Jätkuvalt plahvatab Põhja-Kaukaasia. Rääkimata kogu Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida keemisest, mille üks arengusuundi paljudes riikides on olnud islamiäärmuslaste, sealhulgas alqaedalaste esilekerkimine. Selle teadmine või äratabamine selgitab paljutki. Kas või Süüria puhul: juba mitmendat kuud tuleb teateid tapatalgutest Hama linnas ja mõnel korral tuletatakse meelde, et seal oli ülestõus Assadi reþiimi vastu 1982. aastal. Ent need ülestõusnud olid kohalikud moslemivennad, toonased isalmiäärmuslaste esindajad. Sestap võtab Araabia maailm Homsis toimuva suhtes alati teistsuguse hoiaku kui muudes Süüria linnades sündiva puhul.
Kui lisada mainitule Londoni ja Madridi terroriakti üle elanud Euroopa vastne töötlemine Oslo ja Ut¸ya veresaunaga, on tõesti raske öelda, et maailm on turvalisem kui kümme aastat tagasi. Pidada selle seisu autoriks teatud inimkogumit, kes vihkab ülejäänuid, on vaid osaline tõde.
Puudujääv karm tõde on selles, et vastates terroristide väljakutsele, ei toimitud ilmselt adekvaatselt ja sellest johtuvalt aidati kaasa terrorismi levikule. Üksikute terroritööle vastati „sõja kuulutamisega terrorismile“ ja klassikalise sõja vormis armeeüksusi maade-merede taha paisates. Tulemusteta, sest vägede äratoomisest sealt teatati seisus, kus pole mingeid garantiisid, et võõrvägede toel võimule pandud isikud püsiksid ametis ka siis, kui toetajad on lahkunud. Nii et peale praeguse ebakindluse tuleb sellega arvestada nii järgmisel kui ülejärgmisel aastal ja kaugemas tulevikus.
Mõistagi tuleb loota, et kui alustati valesti, suudetakse õigesti lõpetada. Eesmärgid on õiged, väärtused paigas, ent riikidele – terroristid on ju midagi muud – külla tuleb minna ikka uksest ja koputada ning oodata, millal sisse kutsutakse.
Kui suuremas plaanis heietada, sündisid USA otsused rünnata Afganistani ja Iraaki ajal, kui USA oli maailma kõikvõimas liider. Talle pikka aega väljakutse esitanud sotsialismileer, mida ikkagi tuli pidada endaga võrdseks, oli põrmus. Uus proovikivi tuli aga kolmandast maailmast, millele kaks esimest olid harjunud ülalt alla vaatama. Ilmselt sellest uue vastase alahindamine ja katse lahendada asju massi ja jõuga.
Praegu võib küll väita, et targem olnuks kohe orienteeruda eeskätt Osama bin Ladeni likvideerimisele ja seda väiksemastaabilise operatsiooniga. Hakata riike ja rahvaid ümber kujundama seal, kus selleks polnud eeldusi, pealegi jõu abil, oli ette nurjumisele määratud. Nii läks ja praeguse supi eest vastutavad needki, kes pilvedes olnud ameeriklastele õigel ajal õiget nõu ei andnud. Muide, sama mõttega lõpeb Müllersoni lugu.
Mina lisan, et Eesti välispoliitika ei soovi nüüdki distantseeruda USA omast, kui silmas pidada ridamisi korratavat: Iisrael ja Palestiina leppigu enne omavahel ära. Oleksime nagu unustanud, et täpselt sama öeldi 20 aastat tagasi: Moskva ja Tallinn leppigu kokku. Ikkagi pidid tulema kolmandad riigid eesotsas Islandiga, et tõsta Eesti NSVLi tasemele, sellega Moskva ühel hetkel leppis. Praegu veab Island Palestiina riigi tunnustamise poliitikat ja ootab toetust neilt, keda omal ajal toetasid kolmandad riigid.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2011/09/14/749966t1hec24.jpg)