Kaatarusaare talu perenaine turustab ise tooteid

“Tegevust laiendama innustab see, et saaduste järele on nõudmine, tähendab: teen õiget asja,” arutleb Kaatarusaare talu perenaine, väikeettevõtja Kadri Kontkar.

FOTO: Urmas Luik

Kaatarusaare talu perenaine Kadri Kontkar on nagu üksikettevõtja etalon, kes enda kätega rajatud aia saadusi turustab oma kaubamärgi all isegi pealinna poodides.

“Suurelt peab vist tahtma, muidu ei jõua kuskile,” ütleb Kontkar, kelle talupidamine jääb Vändra valla ühte väiksemasse külla, napilt 30 elanikuga Orikülla. Metsade varjus maakohta, kust ajaliselt lühem on sõita naabermaakonna keskusesse Paidesse kui kulutada kütust kilomeetrites kolmandiku võrra kaugemale kodumaakonna keskusesse Pärnu tulekuks.

See on üks põhjusi, miks pärnulasteni pole jõudnud naturaalne astelpaju-, mustasõstra-, vaarika-, tomati- ja õunamahl, kõrvitsa-astelpajumoos, letšo, kõikide pudelite-purkide kaunil etiketil tootjana märgitud Kaatarusaare talu.

Vaarisa koht

Seitse aastat tagasi tegi ülikoolis bioloogiat õppinud Kontkar kannapöörde, jättis linnaelu ja Rakvere ning tuli vanavanavanaisa rajatud talukohta. Pärisnime järgi Kartarrosaarde, kuid pidi dokumentide vormistamisel alla andma keeletundjate jorisemisele, sest nende arvates oli selline paruniteaegne kirjapilt pehmelt öeldes vanamoodne. Vaarisade-emade ajast on püsti ait ja võlvitud maakelder, sauna võttis pererahvas palkhaaval lahti, et säilitada väärt materjali. Eluhoonest jäid ümberehitamisel alles korstnajalg ja karkass, mille vahele kerkinud majas on siinset ettevõtlussuunda arvestav avar köök.

“Juured on siin ja näoga maa poole olen kogu aeg olnud,” kinnitab aina suureneva tootmistalu rajaja.

Marjaaia all on ligi neli hektarit, peale selle köögiviljamaa ja tomatikasvumajad ning korralikult piiratud 355 noore õunapuuga aed.

“Istandiku piirdeaia rajamiseks sain PRIA-lt toetust, ükski metskits või jänes sellest läbi ei pääse, aga läinud talvel tegid hiired puudele liiga: koorisid lume all tüvesid. Päris kurb pilt oli kevadel ja selle hävitustöö pärast läheb saak kolm aastat edasi,” räägib perenaine ja seletab sedagi, et ega ta siia päris tühjale kohale kanda kinnitanud. Sordiaretajatest vanemate tütrele oli eeltöö ema ajast tehtud: vaarikas ja astelpaju kasvas. “Ja geenid on sellele ettevõtmisele kaasa aidanud, olen lapsest saadik ninapidi mullas olnud ning aiandus on siin taluarendamise ainus variant, see ei ole igal aastal künda-külvata, kui maa on istandikele üles haritud, jääb vaid hooldus,” kõneleb naine.

Tomatitaimed kasvatab Kontkar ise, marjakorjamisel käivad alevilapsed abiks, kommiraha teenimas. Mahetootmise suunaga ettevõtluskoolitused ja Eesti maaülikooli Polli aiandusinstituudi teaduritelt kuuldud soovitused ei jookse elatustalu perenaisel mööda külge maha.

“Polliga on mul hea koostöö, kui ma veel kodus mahlasid teha ei saanud, kasutasin sealseid võimalusi, sügiseti viin astelpajumarjad sinna hoiule ja valmistan neist hoidiseid, kui aega on,” mainib Kontkar, kes veterinaar- ja toiduametilt on toidukäitlejana saanud loa eramus valmistada korrapäraselt toitu turustamiseks. Lubatud on seene-, puu-, köögivilja- ja marjatooted, lihtpagari- ja kondiitritooted.

Mõtted metsaandidega

Marjahooajal riputab Kaatarusaare perenaine une naela otsa nagu heinaline ja mõnikord lõpetab oma tööpäeva järgmisest päikesetõusust hiljem.

“Kui mahl on pressitud, tuleb see ära kuumutada ja teedki tööd kas või hommikul viieni, sest kui midagi untsu läheb, pole mul kedagi peale iseenda süüdistada,” nendib Kontkar, lisades, et see, mis poodides ühel aastal hästi läheb, annab kindlust järgmisel taas sama toodet pakkuda. Näiteks letšot, mida selle suve lõpus tuleb panna vähemalt 300 pooleliitrisesse purki, millel nagu ülejäänud toodetel pealinnas elava peretütre Kairi kujundatud sildid ja põhja all kaupmeestele vajalik triipkood.

Talu- ja mahepoed Raplas, Rakveres, Viljandis, Tallinnas küsivad nii ostjatele juba tuttavaid mahlu, siirupeid, köögiviljahoidiseid, kuid pärivad uudistoodetegi järele. Seeneseljanka retsepti on ise endale tööd andev Kontkar käeulatusse otsinud, mõtted liiguvad pohla purkipanekule näiteks toormoosina.

“Linnad on kõik kaugel, sellepärast peabki sortiment suur olema, et mitte sõita ringi paari mahlaga, vaid et oleks rohkem ja eri tooteid kaupluste tellimusi täites pakkumiseks kaasa võtta,” põhjendab Kontkar pidevat otsimist ja katsetamist. Tõdedes, et mõni retsept käib ajast aega, kuid tihti lehitseb ja kasutab ta uuema aja toitumisspetsialisti ja aegumatute kokaraamatute autori Aive Luigela koostatud kogumikke. Ja kui miski Kaatarusaarel kollitab, siis sobiva taara nappus, sest miskipärast viskavad tarbijad tühjad klaaspudelid-purgid pigem konteinerisse, selle asemel et taara sentide eest vastuvõtukohta tassida. Kuigi ühte vana ütlemist nüüdisajastades on ikka nii, et kes senti ei korja, see eurot ei saa.

Kohtumine Kurgjal

Koduvalla inimesed ei tea Kaatarusaarest eriti midagi, sest see jääb suurtest teedest kaugele ja kevadest hilissügiseni aiandustalus rakkes perenaine ei käi sealt suurt välja. Augusti lõpus Kurgjale talupäevale rääkisid teda oma talu toodetega rahva ette tulema talumuuseumi töötajad, et tutvustada lähemale ja kaugemale rahvale piirkonna ettevõtjaid ja nende tegemisi. Perenaine pakkus mahlade, siirupite, mooside kõrval küüslauku ja sibulat, mille kui eestimaise kauba järele tahtmine kasvab.

“Küüslaugule ei olnud suvi kuigi hea, aga sibul kasvas korralik, kasvatan “Jõgeva 3”, see on aretatud Peipsi sibulast,” mainib suure töö tegija, peenramaa harimisest saagi ülesvõtmise, hoidlasse sättimise ja müügiks ettevalmistuseni.

Maasikakasvatamisest ei loobunud Kontkar töömahukuse pärast, vaid alla andes Poola marjadele, mis kodumaisest hinnalt soodsamana vallutavad varakult müügiletid. Astelpaju kui põllumajanduskultuuri tootmisistandus vajab maasikamaaga kõrvutades vähem hooldust ja nõudmine tervisliku ja raviva toimega marjade järele püsib. Talupäeval väljapanekuks kenasti poolekilostesse karpidesse korjatud astelpajumarjad olid lausa sõrmeotsasuurused.

“Mahladega tahaksin jõuda lasteaedadesse ja koolidesse, sest need ei ole kontsentraadid: vaarikas on ikka vaarikas, aga poemahladesse lisavad tööstused kontsentraate, kuid ilmselt määrab hind selle võimaluse,” avaldab perenaine ühe soovidest, arutledes tervislike kodutoodete üle.

Pärnus ei ole linnast ligemale 70 kilomeetri kaugusele jääva Kaatarusaare talu köögivilja- ja marjaaia andidest valmistatut müügil, sest nagu ütleb tegija, ei tea-tunne ta sealsete mahepoodide võimalusi ega tarbijate eelistusi või on harjunud sellega, et teda ise üles leitakse ja soovid sirgeks räägitakse.

Seitse aastat

“Seitse aastat olen siin paigal olnud, nüüd tundub, et kindla joone peal, alguses ju kõik mahetootjad otsisid, mida ja kuidas,” räägib Kontkar ja suur ning truu Saksa lambakoer, talu turvamisega endale söögi välja teeniv Milla vaatab haprale perenaisele valvsalt otsa.

Pärnumaa teises otsas Audru vallas on endale ettevõtjana nime teinud Tamme ürditalu perenaine Heli Viedehof. Nii tema kui Kaatarusaare aiandustalu perenaise Kadri Kontkari, samuti ülejäänud ettevõtjate kohta arvab Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuse juhataja Imre Toodu, et nad on head näited inimeste pealehakkamisest ja julgusest jõuda enda toodetega otse tarbijateni.

“Suurettevõtete võimekus bürokraatia labürindist läbi murda, efektiivsemalt tootmist korraldada ja turundust ellu viia on suurem, väikeettevõtjalt nõuab see sisuliselt enese kurssiviimist kõige sellega, mida suurettevõttes teeb terve meeskond,” tõdeb Toodu.

Toodu arvates on kõnealuse tegevusala ehk Kaatarusaare talu puhul väikeettevõtja konkurentsis püsimise märksõnad tarbija eelistuste tabamine ja tootmise korraldamine ning paindlikkus.

“Mahepõllumajandus ja kõik märksõnaga “öko” seonduv on järjest populaarsem ja mõjutab tarbija eelistusi, samuti kasvab tarbija teadlikkus: kodumullal kasvatatud ja kohapeal pakendatud toodang tundub usaldusväärsem ja nii-öelda oma,” kinnitab ettevõtlus- ja arenduskeskuse juhataja.



Kaatarusaare talu

 Asub Vändra vallas Orikülas.

 Põhitegevus aiandussaaduste kasvatamine ja neist valmistatud hoidiste müük.

 Alustas tegevust 2004. aastal, saanud PRIA-lt istandike piirdeaia rajamise toetust.

 Väikeettevõte, mille juhataja ja ainus töötaja on perenaine Kadri Kontkar, kes Rakverest naasis esivanemate rajatud talukohta.

 Turustab tooteid peamiselt talupoodidele Viljandis, Raplas, Rakveres, Tallinnas.

 Sortimendis on mitu astelpajutoodet, nagu mahl, siirup ja kõrvitsaga moos.

Tagasi üles