Aastaid kodukanti tagasi kolimisest unistanud Anu Randmaa juhib nüüd Tõstamaal enda loodud käsitöökeskust. “Mulle meeldib siin. Mu elus pole praegu ühtegi asja, millest raatsiksin loobuda,” ütleb ta.
Anu Randmaa külvab Tõstamaal käsitööpisikuid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõstamaa käsitöökeskus, kuhu Anule külla sõidame, on värvirõõmus ja kodune paik. Esikupõrandat kaunistavad kirevad kaltsuvaibad, avaratest akendest särab valgus õhtutundidel kaugele. Kardinaid ei sätita meelega akende ette, et õues jalutajadki saaksid keskuse põnevate tegemistega kursis olla.
Juba peaaegu aasta on Tõstamaa kandi inimesed õppinud rahvarõivaste tegemist ja muid käsitöötarkusi Anult, kes keskusetööst vabal ajal juhib Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu rahvarõiva alaliitu.
Täna on käsitöökeskuse perenaine lubanud meile näidata kõrkjatega kaunistatud vaasi meisterdamist. Selleks pani ta sületäie Ermistu järve kõrkjaid juba eelmisel õhtul märgade käterättide vahele niiskust koguma.
Koju tagasi
Paadremal kasvanud ja Tõstamaal koolis käinud Anu elas abikaasa Raini ja tütar Liisaga aastaid Paides, juhtis huvikeskuses käsitööringe ja oli viimastel aastatel seal õppealajuhataja. Kuigi elektriinsenerist Rain suunati pärast ülikooli lõpetamist Paide KEKi tööle, teadis pere algusest peale, et ükskord kolitakse päriseks maale tagasi.
Esialgu aga kolimise võimalust ei paistnud: Liisa käis linnas koolis ja huviringides, Anu töökoht oli Paides ning Raini vanemate maja vajas enne tulekut põhjalikku remonti. Maja on suur ja vana, seal polnud vett ega kanalisatsiooni, katus vajas vahetamist ja aknad olid katki.
Kaheksa aastat tagasi tegi pere otsuse, et maja tuleb elamiskõlblikuks ehitada. Aastaid kestnud remondi ajal tuli lugematuid kordi Tõstamaa ja Paide vahet sõita. “Väga ootasin, et ei peaks enam siit ära minema,” meenutab naine.
Lõpuks tegi Anu otsuse loobuda töökohast Paides: aeg oli viia täide ammune unistus ja kolida koju. Kui ta rääkis oma plaanist kursuseõele, kes omal ajal Setumaale tööle sattus, ütles sõbratar: “Hull peast, lähed linnast minema!“ See aga Anut ei heidutanud. Kaks aastat tagasi detsembri viimasel päeval sõitis ta Tõstamaale ja läks vallavanem Toomas Rõhuga tulevase käsitöökeskuse ruume üle vaatama. Ruumide olukord oli troostitu, laes rippusid samad plekklambid mis 40 aastat tagasi ja võis arvata, et viimasest remondist on möödas palju aastaid.
Samal päeval otsustati, et Anu kirjutab Pärnu lahe partnerluskogule projektitaotluse Leader-meetmest käsitöökeskuse ruumide remondiks ja sisustamiseks toetuse saamiseks. “Siis mõtlesin küll, et kui see projekt ei õnnestu, siis ma ei tea, mida edasi teen,” lausub ta.
Käsitöölembene rahvas
Hoolimata sellest, et projekt tuli valmis kirjutada väga kiiresti, sujus kõik hästi. Projekt sai rahastuse ja vallavalitsuse toega võis ehitus alata.
Anule olid need juba neljandad ruumid, mille kohandamist käsitöökeskuseks tal on tulnud vedada. Nüüd teadis ta juba väga täpselt, mida tahab. Tõstamaalaste kasutada on kangasteljed, õmblusmasinad, potikeder savitööks, savipõletusahi ja muud vajalikud käsitöötarbed.
Kõige rohkem rõõmustas perenaist aga see, et käsitööringide vastu on rahvas algusest peale tundnud suurt huvi. Rahvarõivakursustele tuli esialgu koguni 12 naist. Üks neist sõidab igal nädalal kohale poolesaja kilomeetri kauguselt Pärnust.
Kord nädalas käib koos savitööring, mida sellest hooajast juhendab keraamiku töökogemusega kohalik õpetaja. Aastaid on Tõstamaal tegutsenud lapitööring. Samuti mõtleb Anu iga kuu–poolteise järel välja uue põneva teema, meisterdatud on näiteks Tiffany-tehnikas vitraaže ja kõrkjatest esemeid.
“Minu töö juures on kõige mõnusam see, et inimesed tahavad tegutseda, tulevad ja avastavad uusi asju,” ütleb Anu.
Käsitöökeskuse tööpäevad on vahel üsna pingelised ja venivad hilisõhtusse. Mitmel päeval nädalas algab lõuna paiku lastering, pärast seda tuleb naiste käsitööring ja Anu jõuab õhtul koju poole kümneks. Lastele meeldib käsitöökeskuses väga: õppeaasta algul on vahel korraga kohal 19 poissi-tüdrukut ja õpetaja peab nuputama, kuidas neid kõiki korraga juhendada.
Töö ja kutsumus
Rahvarõivad on Tallinna ülikoolis käsitöö ja kodunduse eriala lõpetanud ja haridusteaduse magistriks õppinud Anu lemmikteema. Ta on lõpetanud kolmel korral rahvarõivakooli rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuse juures ja saanud rahvarõivameistri kutsetunnistuse.
“Tütar ütleb, et pärast seda, kui rahvarõivakooli läksin, olevat ma hulluks kätte ära läinud,” naerab Anu. “Liisa teeb vahel nalja, et kui keegi teeb strateegilise vea ja küsib minult midagi rahvarõivaste kohta, siis on küll jama: ema jääbki rääkima.”
Projektipõhine elu käsitöökeskuses nõuab nii palju paberitööd, et perenaisele endale pole viimasel ajal käsitööks suurt aega jäänud. Ta õpetab teistele naistele rahvarõivaste tegemist, kuid enesele seeliku kudumiseks värvitud lõngad ootavad oma aega.
Mõni aeg tagasi räägiti ajakirjanduses mehest, kes pärast lotoga miljonite võitmist jättis maha kogu oma senise elu: võttis end töölt lahti, läks üksi maale elama ja hakkas tegelema oma maja ja metsaga. Siis mõtles Anu, et kui oleks võimalus, mida teeks või jätaks tegemata tema. Talle ei meenunud mitte ühtegi asja, mille ta oleks valmis oma elust välja jätma.
“Kõik mu tegevused meeldivad mulle ja toetavad üksteist. Olen oma eluga rahul,” kinnitab Anu. Ja tassib vannitoast tööruumi hiiglasliku kõrkjasületäie, et sellest mõni kaunistus vormida.
Kõrkjarõngastest kaunistused
1. Varu õigel ajal kõrkjaid. Veekogus kasvavad kõrkjad tulevad oma pesadest kergesti välja ainult nädal–paar aastas, tavaliselt veidi enne ja pärast jaanipäeva. Sordi lühemad ja pikemad kõrkjad eraldi puntidesse, seo iga punt kolmest kohast veniva paelaga kinni. Pane kõrkjad kuivama, need saavutavad oma sitkuse kahenädalase kuivamisega. Pärast seda hoia neid õhurikkas kohas.
2. Pane kõrkjad enne kasutamist märja rätiku sisse pehmenema.
3. Võta niiske kõrkjas, lõika tal jämedamast otsast pehme osa ära.
4. Alusta kõrkja ringiks keeramist. Keera hästi tihe ring. Viimane, peenike ots lõika ära.
5. Kinnita valmis ringi ots nööpnõelaga. Nööpnõela tuleb kasutada seepärast, et märja kõrkja külge ei jää liim kinni. Kui rõngas on kuivanud, võta nööpnõel ära ja kleebi kinnituskoht liimipüstoli liimiga kinni.
6. Tee eri suuruses kõrkjarõngaid ja kaunista nendega mõni lillepott, vana puunõu, vaas või muu ese.
Tõstamaa käsitöökeskuse tegemistest loe http://teopaik.blogspot.com/.