Eesti ühiskond on dogmana omaks võtnud rahvusriigi, emakeele kestuse ja rahva piiriülese ühtsuse idee ja selle üle ei vaielda. Eestlane, kes teisiti arvab, on ketser.
Kommentaar: Kultuuri tunglahoidja
/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
15. november 2011, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti poliitikut, kes on rahvusdogma vastu rääkinud, ei peeta eestlaste juhtoinaks, ta on meile kollaborant, kvisling, sovetiaegne … Või alatu pragmaatik, kes valimisvõitluses võõrale kaardile panustab.
Seda on eestimeelsed poliitikud hästi mõistnud ja vääratavad harva.
Üks nende hulgast, kultuuriminister Rein Lang näitas läinud nädalal rahvaraamatukogude töötajatega vaieldes, et rahvuslikku trumpi võib edukalt lauale lüüa kelle ees tahes.
Lang oli raamatukogutöötajate foorumil esitanud muidu aruka küsimuse, kas Eesti riik ei peaks loobuma väliskirjanduse rahvaraamatukogudesse ostmisest, et muretseda laenuriiulitele rohkem kodumaiste autorite teoseid. Ministri õnnetuseks hakkasid raamatukogutöötajad vastu vaidlema ja tuletasid meelde, et nende töös on tähtsamaidki asju, mida ministriga arutada.
Lang kaotas kannatuse, kui märkas, et on jätnud mulje, nagu ei teaks ta raamatukogude argipäevast rohkemat kui nende arv riigis. Ta kuulutas, et rahvaraamatukogude ülesanne on Eestis rahvuskultuuri edendamine, mistap Barbara Cartlandi armastusromaanide ostmist laenuraamatute hulka peab ta riigi raha raiskamiseks. Samm edasi ja Lang süüdistas raamatukogutöötajaid, et nad peaaegu polegi tellinud kogudesse riigi toel üllitatavat kultuuriajakirjandust, näiteks nädalalehte Sirp, ega teinud kuulmagi, et pärast riigi toel ilmuva perioodika tellimist raamatukogudele enam laenuraamatute ostuks raha õieti üle ei jääkski.
Jutt käib 1,6 miljonist eurost, mis peab jagunema 562 rahvaraamatukogu vahel aastas.
Kultuuriminister on end näidanud rahvusliku tunglahoidjana ja astunud sadade raamatukogutöötajate vastu, teinud neist ketserid, kes on kaotanud rahvusliku mõõdupuu ja keda tuleb korrale kutsuda, õpetades neid riiuleid pisku eest eesti kirjandusega täitma.
Ise seda ilmselt märkamata muutis minister üle poole tuhande Eesti raamatukogu rahvuskultuuripõllul adraks, kultuuriministeeriumi adrameheks ja riigi künnihärjaks. Kes julgeks talle vastu vaielda, kui kaalul on Eesti jätkusuutlikkus?!