Tüll, till, lütt ja tillutaja

Karl Adami
, loodusfotograaf
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Tunnen end Vändra ümbruse okaspuumetsades väga koduselt. Tean, millistes kuusikutes toimetavad pasknäärid ja mänsakud ning millistes palumetsades võib kohata händkakku või hoopiski harilikku põdramokka. Jõgedelgi toimuv üllatab mind üha vähem, kuid rannikuloodus on miski, mis mulle kui sisemaalt pärit inimesele pakub rohkelt emotsioone ja mille järele tekib aeg-ajalt igatsus.

Rannikulindudest ja -taimedest saab ülevaate muidugi Pärnust lahkumatagi, kuid mina olen enamasti kiiganud rannikuelu Kabli ümbruses. Isegi rannas, kus soojadel suvepäevadel siblib ohtralt inimesi, leidub linde. Üks, kes otseselt inimese külje all ei pelga pesitseda ega tegutseda, on liivatüll.

Rahvasuus tülliks, tilliks, lütiks ja tillutajaks kutsutud liivatüll on pea rästasuurune, maas tegutsev väike kurvitsaline, kel suhteliselt kontrastne sulestik. Peale vaadates võib tunduda, otsekui oleks ta maanteel sebravärvijatele jalgu jäänud: tema kehal vahelduvad pidevalt heledad ja tumedad alad. Selg on liivatüllil pruunikas, jalad roosakaskollased, nokk kollakas tumeda tipuga. Arvaks, et sellise sulestikuga lind võiks juba kaugelt näha, kuid tegelikult mitte. Rannaklibul mehiselt ringiukerdava tülli märkamine nõuab suurt harjutamist, sest klibuga sarnaselt värvunud lind sulab ümbrusega hästi kokku.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles