Eesti tippu jõudnud raudmees Timmo Jeret unistab Hawaii Ironmanist

  • “Jooksule minnes oli liidriga vahe nii suur (umbes kuus minutit, M. P.), et arvasime: võidu peale me seda asja ei tee. Kõige suurem lollus,” raputas Jeret endale tuhka pähe, kui võttis pea viis minutit tagasi.
  • "Elukaas­lane on siiani mõistev olnud, aga kui kauaks ...” lausus Jeret ja puhkes naerma. “Kui olen millelegi fokuseeritud, siis järeleandmisi ma ei tee.”
  • Ultraspordile, mida Rait Ratasepp harrastab, pole Jeret mõelnud. “Võib-olla siis, kui vanaks jään ja noortele vastu ei saa, pean uue ala otsima, kus särada,” naljatas ta.

Timmo Jeret pani detsembris paika, et Otepää võistlus on hooaja tähtsaim. Praeguse seisuga ta Tallinna täispikal Ironmanil, kus mullu võistles, kaasa ei löö. “Olen liiga palju rabelnud,” nentis ta.

FOTO: Urmas Luik

Timmo Jereti iseloomustamiseks sobib sõnapaar “kõva mees”. Ehkki aastaid tagasi oli ta lootustandev jalgrattur, kelle karjääri lõpetas vigastus, naasis ta spordimaailma ja valis alaks ränkraske triatloni, kus aastaga on tõusnud Eesti tippu.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Otepääl Ironman 70.3 võistlusel võttis tuhatkond triatleeti ette katsumuse: alustuseks ujusid nad 1,9 kilomeetrit, seejärel hüppasid ratta selga ja väntasid 90 kilomeetrit ning kõige tipuks jooksid 21,1 kilomeetrit.

Meestest jõudis esimesena finišisse lätlane Rinalds Sluckis, kel kulus neli tundi, 11 minutit ja 38 sekundit. 78 sekundit pärast lõunanaabrit ­ületas lõpujoone pärnakas Jeret (4:12.56) hispaanlase Ricard Costa Puigpelat’ ees (4:16.02). Ühtlasi toimusid sel üritusel Eesti meistrivõistlused poolpikas triatlonis ja seal pälvis Jeret meistritiitli, edestades teist eestlast pea kümne minutiga.

“Lootsin, et on suuremad emotsioonid, aga polnud midagi erilist,” meenutas mullu samal võistlusel eestlastest kolmandana finišeerinud Jeret tagasihoidlikult. “Kuna ma ei võitnud, polnud megahead tunnet.”

Tagasi üles