Kilplased olid, tegelikult ka

Tellijale
avatud
1

Erivajadustega lastele mõeldud Kaelase kooli asemel on nüüd tasuta bussisõit.

FOTO: Ants Liigus

Kui meil siin Eesti elus tuleb ehmatavalt tihti kannatada rumalate otsuste ja tobedate tegude tagajärgi, siis on ju päris loomulik küsida: mis neid sünnitab? On see iga kord mingite juhuste kokkulangemine või peituvad põhjused sügavamal – näiteks meie geenides? Kas on siin Eestimaal elanud kilplaste hõim, kelle loomupärane agar rumalus vereliinide kaudu tänasesse päeva on jõudnud? Kui “ühisest” minevikust mingi näide võtta, siis olgu selleks seltsimaja innukas ehitamine – nähti hulga vaeva, aeti seinad püsti, katus peale, aga aknad jäeti tegemata. Tekitati probleem (pimedus) ja siis hakati seda kogukonna liikmete usinal kaasalöömisel lahendama – kottidega valgust sisse kandma!

Toonastel arhitektidel tundub olevat järeltulijaid, seda kinnitab üha uute pimemajade kerkimine. Näiteks sobib palee mõõtu konstruktsioon, mille sisuks pidi saama laste kaitsmine. Selle ehitamisel kasutati peamiselt ainult õiguste telliseid, kohustuste lisamine unustati ära ja tulemuseks saime varisemisohtliku asja, mis pealegi ei täida oma otstarvet.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tuhanded koolist ja tööelust välja pudenenud noored, juba eelkoolis ilmnevad käitumuslikud erivajadused, sõltuvused, depressioon, kuritegevus jms on tagajärjed, mille silumiseks tuleb majja nüüd “kottidega valgust kanda”. Maksumaksjate raha kulutades tuleb palgata tugispetsialiste, et tulekahju kustutamise korras teha seda, mis kodudes tegemata on jäänud – kasvatada. Mõnel puhul on sest abi, aga kaugeltki mitte alati.

Lihtne talupojatarkus õpetab, et hirmu ja armu tuleb jagada ühest käest: “Kui toidunõud ära pesed ja koeraga jalutamas käid, siis võid kaks tundi arvutis veeta. Kui oma tänava inimestele tere ei ütle ja jõudu ei soovi, siis õue ei saa. Kui ropendad, siis tutistan! Jne”. Lihtne ju – erandeid oli, aga sajandeid see toimis.

Tagasi üles