Kuidas rühmatreeningud mu mugavustsoonist välja tõmbasid

Maria Krinal, Lilli Tölp ja Kirstina Nisuma MMA treeningul.

FOTO: Erakogu

Igaühe elutempoga ei pruugi sobida fikseeritud päevadel ja kella-aegadel toimuvad trennid ja paljudele rühmatreeningud üldse ei passigi. Mul isiklikult on lihtsam olla püsivalt motiveeritud, kui on kindel graafik, ja trennimineku teeb veel lihtsamaks teadmine, et mind ootavad seal toredad inimesed.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Mäletan hästi aasta algust, mil taastusin jalavigastusest ja andsin endale suuri lubadusi. Seadsin eesmärgi hakata neli-viis korda nädalas jooksmas käima, jalgrattaga sõitma ja hommikujoogat tegema. Mõni kord jõudsingi seda kõike, aga vabandusi millegi muuga tegelda tekkis lõpuks loendamatu hulk. Nii langesingi vaikselt mugavustsooni, millest ma enam välja rabelda ei suutnud.

Pool aastat istuvat tööd, kehva toitumist, stressi ja ilmselget laiskust jättis oma jälje. Lihased muutusid puiseks ja paindumatuks, jäin nõrgaks. Vööümbermõõt ja rahulolematus endaga aina kasvasid. Igatsesin seda mõnusalt kerget ja energiast pakatavat tunnet, mille andsid sport ja hea füüsiline vorm. Enne jalavigastust tegin vabalt spagaati, viskasin silda, osalesin Jaansoni jooksul. Kui tahtsin, seisin pea peal ja viskasin graatsilise kergusega hundiratast. Korraga sai aga minu sportlikuks tippsaavutuseks mõni kord päevas Pärnu Postimehe toimetuse trepist üles-alla käia.

Tagasi üles