Rainer Aavik: Kümme aastat Pärnus

Pärnu linnapildis on toimunud olulisi muutusi, kuid arenguruumi on veel küllaga. Foto: Ardi Truija

Pärnu on viimase kümne aastaga läbi teinud murrangulise arengu. Linna edasiminek elu-, töö- ja turismikeskkonnana on sedavõrd muljet avaldav, et Pärnust on saanud nõutud koostööpartner ja eeskuju omavalitsustele nii Eestis kui välismaal. Mul on olnud suurepärane võimalus seda arengut nii distantsilt kui vahetult, kohapeal kogeda.

Minu esimene tihedam kokkupuude Pärnuga oli siis, kui linn pöördus ettevõtluse arendamise sihtasutuse (EAS) poole sooviga rekonstrueerida Rannapark. Rannapargile järgnesid Vallikäär, Jaansoni rada, Mai kergliiklustee, Metsa tänava eakate keskus ja muud objektid, mille realiseerimises sain rahastaja esindaja ehk EASi linnaprogrammide eest vastutajana osaleda.

Selle uhke loetelu puhul on oluline mõista Pärnu linna toonast seisu. Leidsin oma 2012. aastal kaitstud magistritööst “Eesti kohalike omavalitsuste roll Euroopa 2020 strateegia rakendamisel” kõneka fakti, mis ütleb, et Pärnu suutis majandussurutise järgsel ajal kaasata tõukefondide raha 84 protsendi puhul kõigist linnaruumi tehtud investeeringutest. Omavalitsuse võime toetusteta investeerida oli seega vaid 15–20 protsenti realiseeritust. Praegu ei võtaks ükski investor, krediidiandja ega (kaas)rahastaja nii nigela investeerimisvõimekusega omavalitsust isegi jutule.