Aeg on lugemise kalleim hind

Andrei Hvostov (esiplaanil) koos teiste kirjanikega kohtumas Pärnu lugejatega. Arhiivifoto.

FOTO: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Kirjastuse Petrone Print sarjas „Aja lugu“ on ilmunud juba viis raamatut, millest kaks – Kati Murutari „Projektilaps Pärnust“ ja Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon“ – on teeninud arvukat tähelepanu.

Elulookirjanduse tõusulaine harjal on hakanud lugejate tähelepanu püüdma just autobiograafiad. Nagu viimase menuki autor Vahur Kersna märgib: „Kui sinu elust ähvardab saada raamat, on targem oma lugu ise ära rääkida“ (V. Kersna, „7x7“).

Kahe ajakirjaniku, Murutari ja Hvostovi raamatud on lapsepõlvemälestused, mis paigutuvad samasse aega, 1960ndate–1980ndate Nõukogude Eestisse. Ühel juhul meenutab õrna aega suvituslinnas Pärnus üksiklapsena kasvanud Kati ja teisel Andrei – eesti-vene segaperesse sündinud poiss, kelle kodulinn oli suletud linn Sillamäe.

Linn, milles oli „see“ suitsevate tehismägede ja ereroheliste järvedega, „see“, mida autor väiksena kahtlustas oma kopsuhaiguse põhjustajana.

Murutar juhatab oma raamatu sisse lausega, et ta on vestja, kes jutustab muinasjutte. Kinnitab, et põhjus, miks ta raamat sündis, oli soov rääkida oma lapsepõlvelugu. See peaks selgitama nii autorile kui tema lähedastele, „mis kujundas teda selliseks, nagu ta on“. Pühendus oma isale ja tütrele – kallitele Amburitele – tõstab esile need, kellele autor oma loo eriti võlgu on.

„Projektilaps Pärnust“ - raamat autorile endale

Ka Andrei Hvostov tahab „Sillamäe passiooni“ alguses oma lapse ajamasinasse kaasa võtta, et teda oma noorusaega vaatama viia. Vene aeg on Hvostovi järgi müstiline ja mõistetamatu nähtus põlvkonnale, keda ta nimetab „vabariigi lasteks“. Nende iseteadlikkus on sündinud postnõukogude ajal ja neil on vabaduse säde silmis, seetõttu loobub Hvostov oma poega kujuteldavasse ajamasinasse kaasa võtmast: see oleks tema meelest liiga ohtlik.

Kaitsev hoiak ja soov põlvkondi siduda annab märku Hvostovi raamatu avaramast missioonitundest kui pelgalt oma lapsepõlveloo rääkimine. See ongi sarja kaht raamatut eristav moment.

Murutar jutustab lapsepõlveseikadest ja inimestest oma elus, asudes ise kõigutamatult ringi keskel: tema on sündmuste lähtekoht ja lõppjaam, sügavusi võtab ta ehk ainult iseendas, mitte lähedastes, ajas või ühiskonnas. Nii on kogu loo raskuskese autori isikul. Usutav ja asja selgitav on väide, et selle raamatu kirjutamine teda aitas: autor on oma sõnutsi paljut häbenenud ja kartnud endale näkku vaadata.

Eneseteraapia on tugev võte: jutustamise käigus lapitakse mälestuste fragmendid kokku ja silutakse loogiliseks, ladusaks looks, mis seletab ära, miks ollakse just seesugused, nagu ollakse, ja elatakse just niisugust elu.

Elulooraamat on peategelasele vabastava toimega, näidates, et loo ja selle rääkija vahele ei saa panna võrdusmärki, esimene on vaid killuke teisest. Nii on „Projektilaps Pärnust“ eelkõige raamat autorile: asjassepuutuvad tunnevad ära inimesed ja olukorrad, on mõndagi tuttavlikku-nostalgilist, aga laiem mõtestus jääb olemata.

Isekas hoiak on ühelt poolt autobiograafia vormiga põhjendatud, aga lugeja tahaks enamat kui pelgalt tunnustada autori julgust-avameelsust või rõõmustada tema lapsepõlvepainetest vabanemise üle.

“Mina, mina, mina”

Murutari isaigatsus on tõstnud isa Harri Vasara muinasjutukangelaseks, emaga seotu on aga karm reaalsus tolles ajas nii eristuva „linnaproua“ ilusale elustiilile vaatamata. Murutar on ema õnneotsinguid kujutades konstateeriv, pigem mõistev kui hukkamõistev, aga emaigatsus armastuse puudumise mõttes jääb kestvaks ülemtooniks.

Lapsepõlveloo iga seik on mõtestatud tähenduslikuks tänuks, kokkuvõtvaks kogemuseks: on hingelinnud, -loomad ja -seosed, mille kaudu viidatakse avaramale mõõtmele. See on tähtis eelkõige autorile endale. Alati kuuldub kõige selle üle: „Mina, mina, mina!“

Tuntav on püüd kujundada enda dramaatilist kirjanduslikku profiili: keeruline lapsepõlv, üliandekus, riskijulgus, „töödiku geenid“, solist nii elus kui laval ja usk oma läbinägelikkusesse, võimesse näha ja kuulda südamega. See raamat on Murutari „puuküttega elulaadi“ vahekokkuvõte, lapselikkuse kihtide koorimine ja enesetõestus ühekorraga. Selles on tubli annus allaheitlikku edevust, mis väljendub teost lõpetavas lauses „Palun kannatage mind välja!“.

Pigem aja- kui kirjanduslikus stiilis välja peetud „Projektilaps Pärnust“ on lugeda ladus ja ilma murutarilike üleotsitud keelemängudeta, leitud tasakaal on sümpaatne ja mõni seos päris unikaalne. Nagu näiteks see, et autor väidab end algusest peale nägevat inimestel, loomadel ja hoonetel värvilist halot, mis neid iseloomustab.

„Pärnu teater on mulle olnud sumesinine helevioletsete kiirtega. Estonia on tuhmkuldne punaservaline ja õhuliselt raskepärane“ (lk 23). Ja helesinine tädi Lii – nii on Murutari raamat samal ajal nii mustvalge kui värviline. Miks see raamat kirjutati, on ilmselge, ja selle ütleb autor ka välja. Lugejale jääb aga küsimus, miks ta seda raamatut luges.

„Sillamäe passioon“ – hooliv missioon

Hvostovi pilk oma lapsepõlve ja päris-Eestile vastanduvale ida-läänesuunaliste tõmbe- ja tõukejõudude vallas Sillamäe linnale on laiahaardelisem ja kirjaniku missioonitundest kantud.

Hvostov on oma märkamistes hästi taustateadlik. Oma lugu jutustab pigem ajaloolane ja kirjanik kui ajakirjanik, tema ausus enese ja tolle ajastu vastu on vahe ning kohati lõikavgi. Kafkalikust absurditajust kantud ajapildistused tuginevad sõnadele “õõvastavaim”, “anomaaliad”, “stalkerlik”, “juurtetus”, “tinahall”, “ebanormaalne”. Peale selle ulatuvad tagasivaated kaugemalegi: esivanemate saatusteni ja Teise maailmasõja aega.

Üle selle kandub lugejani pidev ohustatuse tunne: hirm repressioonide, orwellliku Suure Venna või kogu süsteemi ees: nõukogude võimu all elamine võrdub Hvostovile ähvardusega.

Nõukogude inimene oli alandatud, eelkõige intellektuaalselt. Ohustatuse tunne ja hirm kannustas autorit põgenema kas raamatutesse, õppimisse või mujale linnadesse. Peaasi, et ära.

Vahendatu on lugejale hariv, huvitav ja mõjus, tähelepanekud detailsed, teravad. Vihkamine on pannud Hvostovi uurima nõukogude aega ja süvenema Sillamäe linna ajalukku ja inimestesse. Ta on oma põlguse teisendanud paljastavaks ja analüüsivaks uudishimuks, see on vabastav kirjutajale ja ühtlasi lugejale. „Lugemine vabastab lugeja ning kannab ta raamatu juurest iseenda ja kogu elu lugemiseni. See annab võimaluse vestluses osaleda ja seda ka algatada.“ (Gabriel Zaid, „Liiga palju raamatuid“, LR 2011/40)

Hvostov näitab, et tema elu on killuke millestki suuremast, kuhu me kõik kuulume. Nii saab lugeja võimaluse autoriga dialoogi astuda, lugeja osadus vestluses on võtmekoht, mis kindlustab vastuse küsimusele, miks peaks „Sillamäe passiooni“ kindlasti lugema.

Kallis aeg

Pean nii Murutari kui Hvostovi puhul respektiga möönma, et nii värvikalt registreeriv ja mitme meelega mäletatud lapsepõlveaja revisjon eeldab erakordsel määral tundlikku varaküpsust: õnnelik ja heas mõttes traditsiooniline lapsepõlv on loetu kõrval liiga üheplaaniline, et sellest hilisemas elus lahtiharutamist nõudvaid kihte kujuneks.

Mõlemad raamatud väärivad veel heakskiitu nii kujunduse kui keeletoimetaja töö eest, žanrile sobiv mõõdukas väljapeetus ja korrektsus jätab kirjastajast tõsiselt võetava mulje.

Lõppenud aasta tippžanriks tõusnud elulookirjandus on valdavalt ühe korra lugemine, nende tekstide juurde tagasipöördumiseks peab neis midagi veel olema. See „miski“, mis on kestnud ja kestab peategelasest kauem.

Lõpetuseks refereerin eelnimetatud Gabriel Zaidi, kes märgib oma arutluses „Liiga palju raamatuid“, et inimkonna kirjutamiskire kasvades on raamatute kirjutajaid varsti rohkem kui lugejaid ja seetõttu on aeg kahtlemata lugemise kõige kallim külg. Lugemise hind langeks oluliselt, kui kirjanikel ja kirjastajatel oleks rohkem austust lugeja aja vastu. Sarjal „Aja lugu“ seda pigem on.

Tagasi üles