Ristnokk on paras priiskaja

Männi-käbilinnu ristnokk on mõistagi tööriista eest. Foto: Karl Adami

Mida rohkem värvilisi lehti maapinnale langeb, seda vähem silmab suvel toimetanud sulelisi. Vaikusest kumisevas metsas haarab kõrv nii õrnalt toksivat rähni kui ka salutihase kutsehüüdu. Märkamata ei pruugi jääda ka ristnokkade omavaheline suhtlus okaspuude latvades. Just nüüd on paras aeg teha tutvust lindudega, kes suvisel ajal jäid üle­jäänud suleliste varju.

Rahvakeeli ristnokkadeks kutsutud käbilindudest on männi-­käbilind Eestis üsna vähearvukas, asustades peamiselt soiseid ja kiduraid männikuid. Valdavalt olen neid võrdlemisi kogukaid vint­lasi trehvanud siirdesoometsades, eriti suuremate rabade servaaladel. Enamasti on meie mail pesit­semas kuni paar tuhat paari männi­-käbilinde. Nad on hulgulinnud, pesitsedes seal, kus parajasti rohke käbisaak. Eestiski ­kõigub käbilindude arvukus aastati tublisti, kuid kuna mändidel tundub tänavu käbisid tulevat hulgim, tasub männi-käbilindude lootuses silmad ja kõrvad lahti hoida.