Soe tunne puges kevadest võlutud looduspiltniku põue

Tuulte käes krõbisevaks kuivanud rohumaadel otsivad valge-toonekured ikka toidupoolist, peatudes pikemalt mõne märjema lohu serval, leidmaks nii suuremaid putukaid kui pooluimaseid konni. Foto: Karl Adami

Möödunud nädalal näitas kevad hetkeks oma võlusid. Päikesepaiste saatel alustasid metsas lendu kümned võikollased lapsuliblikad ja aeda sattusid nii kaunid kevadvaksikud, päevapaabusilmad kui esimesed kimalased, kes erksavärvilistesse krookustesse potsatasid.

Üle mitme kuu jälgisin kulupruunil murul rohukonna kulgemist lähima kraavi suunas ja katuseplekile maandus linavästrik. Põue puges soe tunne, nagu oleks üle pika aja kohanud vanu tuttavaid.

Pikka saba viibutav linavästrik vaatas katuselt pererahvast esiti umbusuga. Et ülevaade tulevastest naabritest polnud kõrgustest küllalt hea, söandas ta mõne päeva pärast juba murule laskuda. ­Ikka selleks, et kahejalgsetega tutvust sobitada ja mõni murul toimetav uimane putukaski noka vahele napsata.