Galerii Uurid, sõrmkübarad ja lehvikud – aksessuaarid eri mandritelt

Anu Jürisson
, kultuuritoimetaja
Copy

Elu esimest ­leh­vikut nägi ­Marvi Volmer 1958. aastal Koidula kooli 10. klassiga ­Ermitaažis ekskursioonil käies. See imeilus ese oli kuulunud Katariina Suurele ja lõi tüdruku pahviks.

Kauaigatsetud lehviku sai Volmer aastaid hiljem juba tööl käies, kui ühte Pärnu pudupoodi tulid müügile vahvalt kokkukäivad plastkäepidemega ja volditud paberist Korea lehvikud.

Sellest ajast peale, mis ­tahes riiki ta läheb, otsivad Volmeri silmad alati suveniiributiikidest etnograafilisi lehvikuid, aga ka sõrmkübaraid, mis on igal pool omamoodi. Lehvikuid sellepärast, et need on nii naiselikud kui ka elupäästjad, sõrmkübaraid seetõttu, et need võtavad reisikohvris imevähe ruumi. Mõlemad jäävad külastatud maid alatiseks meenu­tama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles