Vana aasta lõpus käivitus uus pensionimäärus, mis tekitas suurt segadust. Paljud puudega inimesed jäid ilma toetusest ja pensionärid pensionist. Lõpetati pensioni kojukanne, mis tekitas vanurites palju segadust ja muret. Vanainimesed ei teadnud, kuidas toimida.
Praegu on nii, et kes soovib pensioni koju, maksab 60 krooni kuus või läheb raha panka isiklikule arvele. Tekib küsimus, milleks selline segadus, kellele on seda vaja.
Öeldakse, et riik hoiab raha kokku. Tule taevas appi, leiti ka, kelle arvelt – vanade ja viletsate arvelt, kes vajavad hoolt ja abi.
Muidugi, kui oletada, et kõik lasevad pensioni omal kulul koju tuua, teeb see päris kopsaka summa, mille eest saab riigikogulastele palka maksta. Nende palgad ju muudkui tõusevad.
Meil räägitakse küll palju, et peame aitama vanu ja väeteid, kes ise enam endaga toime ei tule. See kõik on ju tore. Kahjuks on elu palju karmim.
Esitasin pensioniametile avalduse, et minu pension riigi kulul koju toodaks. Olen 88 aastat vana, tervis ei luba kõiki neid pangaoperatsioone kaasa teha, et oma pension kätte saada.
Mulle öeldi ära! Ei olevat “suurt puuet”, et pension koju tuua. Kas siis minu elatud 88 aastat ei ole piisav “puue”? Jalad ei taha enam kuidagi sõna kuulata. Aga kellele see korda läheb, kui on vaja “suurt puuet”.
Siiani on pension mulle koju toodud. Praegust olukorda vaadates on tekkinud arusaamine, et vanu inimesi pole kellelegi vaja.
Meie riigijuhid on unustanud, et varsti tulevad valimised. Siis on hinnas ka tarbetute vanurite hääled. Kas ei oleks tark vanuritele rohkem tähelepanu pöörata? Kas või sellega, et peagi 90aastastele pensionäridele tuuakse pension tasuta koju?