Preemiareis tõi kaasa äreva öö bussis

Kilingi-Nõmmel trehvab Olevi talu perenaist Anu Tamsalu kioskis, kus tema koduaia saaduste kõrval on müügil Viiratsi lihatööstuse tooted. Pildil näitab naine Paunvere väljanäituse preemiat kinnitavat ja Egiptuse reisi ajendanud kiituskirja. Foto: Urmas Luik

Olevi talu töökas ja ettevõtlik pererahvas otsustas Paunvere väljanäituse preemia kasutada südatalvel soojale maale sõiduks, sihtkohaks valisid nad püramiidide maa Egiptuse.

Punase mere äärsest kuurordist naasnuna ütlevad Anu Tamsalu ja Olev Lillemets, et boonusena said nad puhkusereisil elamuse, mille järgi võiks kirjutada põneviku. Sellepärast, et nad sattusid olema ühes neist turismibussidest, mille kohalikud protestivangi võtsid.

Üheksa tundi teadmatust öise taeva all, ümberringi sebimas pikkades ürpides, turbanitega ja võõrast keelt kõnelevad habetunud mehed – selline olukord pole nõrganärvilistele.

“Neid hakkas tulema nagu sipelgaid sealt kivikõrbest,” toob Olevi talu perenaine Anu Tamsalu kujuka võrdluse Luxorist Hurghadasse teel olnud bussikolonni piirajate rohkuse kohta.

Teele ja Toots

Surju vallas Ilvese külas Olevi talus kasvab aia- ja köögivili, mida pererahvas suviti laatadel müüb. Jõgevamaale suurele Paunvere väljanäitusele ja laadale ei sõitnud Anu ja Olev oma kartuli, sibulate ja küüslaukudega läinud septembris esimest korda. Nad on käinud seal aastaid ja ikka tagasi kutsutud. Aga esimest korda võtsid nad väljanäitusest osa kostümeeritult: Anu kehastus Lutsu aegumatute teoste sünnikohas korraldataval maarahva suurüritusel Teeleks ja Olev Tootsiks.

“Poeg ajas meile peale, et võtke ikka kostüümikonkursist ka osa, laenasin siis Endla teatri laost vajalikud rõivad ja saimegi väljanäitusel peaauhinna 100 000 eurosenti ja kiituskirja parima esitluse eest,” näitab Anu oma töökohas, Kilingi-Nõmme bussijaama platsi äärses müügikioskis suurt, seina peale sättimiseks raami pandud tunnustuskirja.

Preemiaeurod otsustasid “Teelet-Tootsi” kasutada sõiduks Hurghadasse, kuurorti Punase mere ääres, kus detsembrist veebruarini on niisama palav nagu meil suvel ning kuhu turismifirmad pakuvad võidu soodushinnaga reise. Valik langes Estravelile ja sealt edasi reisikorraldaja GoAdventurele.

“Hurghadat eelistasime sellepärast, et seal on rohkem vaadata, me ei tahtnud kogu aeg rannas olla, vaid seda maad avastada ja mingit hirmu meil Egiptuse reisi eel ei olnud, isegi siis mitte, kui vahetult väljalennu eel räägiti uudistes, et seal on peetud kinni buss Eesti turistidega,” räägib Anu.

Müügikioski uksest siseneb kõrvikusse ja kasukasse pakase eest sisse pakitud mees, takseerib Viiratsi lihatööstusest müüki saadetud parajat praetükki ja laseb selle kaalule panna. Kliendi soov täidetud, saab Anu mahti reisimuljetega jätkata.

Ehmunud lapsed

Vaiksest kalurikülast tuntud ja ihaldatud puhkuse- ja sukeldumiskeskuseks kujunenud Hurghadast võtsid Anu-Olev ette korraldatud laevasõidu mööda Niilust. Ablaste krodillide asemel jäi pärnumaalastele silma jõge täitev praht ja soga.

Pealinnas Kairos, kus on ligikaudu 20 Eesti jagu ehk 26 miljonit elanikku, valitseb paabel. Inimesed istuvad usteta busside katustel, trügivad suvalistes kohtades sõidukitest sisse-välja, tänavatel on segamini eeslid, luksus- ja romuautod, lapsed ja rämps.

Maailma avastavas Olevi talu pererahvas võis selline ehe pilt tekitada õudu, sest nende talu on üks kaunemaid kodusid, mille ümber oma kätega pidevalt korda ja lilleilu luuakse. Nii kirjutab vallaleht Surju Sõnumid.

“Loomulikult tahtsime näha püramiide ja pealinna Kairot, sinna korraldati mitme bussiga ekskursioon, saime kokku nii palju rahvast, et bussi saatis eestikeelne giid,” kõneleb Anu.

“Püramiidide juures, nii kui grupp bussist välja astus, olid beduiinid oma eeslite ja kaamelitega meid piiramas: sõitke, sõitke! Aga püramiidi ma teist korda ei läheks: seal on kitsas ja pime. Kuid mõtiskleda annab selle üle, kuidas need küll omal ajal ehitati, kui praegu olevat maailmas vaid kuus kraanat, mis jaksaksid tõsta selliseid 200tonniseid kivitahukaid, nagu muistsed egiptlased neid paika panid.”

Selle üle oli reisiseltskonnal aega juurelda 400kilomeetrisel tagasiteel, uudistades bussiakendest Põhja-Aafrika maastikke.

“Olin tukastama jäänud, kui õhtul pärast üheksat buss seisma jäi,” meenutab Anu. “Ajasime kaelad pikaks, et mis juhtus. See oli poolel teel, meie olime seitsmendas bussis, kokku oli 11 bussi. Juhid, kohalikud mehed, ajasid bussid hästi üksteise vastu, et keegi vahele ei mahuks. Siis ütles grupijuht, et teele on pandud tõkked ja edasi sõita ei saa.”

Bussis oli eestlasi, venelasi, sakslasi, prantslasi. Keegi ei teadnud, mis täpselt toimub, veel vähem, mis saab. Väljas läks päikese loojudes lõunamaiselt järsku pimedaks ja jahedaks.

“Meie bussis oli kolm last, noorim kahe-, vanim kümneaastane,” lausub Anu. “Lapsed hakkasid nutma, hirmust, ja üks tüdruk ütles, et need seal väljas on väga koledad onud.”

Kohakuti turistide sundseiskamise paigaga jääb õlitööstus, mille töölised avaldasid ilmselt meelt valitsuse poliitika vastu, tõmmates enda nõudmistele tähelepanu äärmuslike võtetega, mis annavad tagasilöögi riigi turismimajandusele.

“Hirm hakkas naha vahele pugema siis, kui viis tundi pärast paigalseismist nõudsid meid kinni hoidnud mehed, et bussid aetaks üksteisest lahku,” meenutab Egiptuse reisilt naasnu. “Nad sõitsid igasse vahesse oma masinaga, osa olid veoautod, osa lahtise kastiga džiibid. Ma ei mõelnud, et meid hakatakse bussidest välja ajama, aga küsimus, miks bussid lahku käsutati, jäi.”

Grupijuht manitses säilitama rahu, sest arvatavasti hašišit tarbinud vangistajad võisid ei tea millest ärevusse sattuda ja ootamatult käituda. Bussis olnud istusid niigi nagu kapslisse tõmbunult, omavahel ei kõneldud, vaid lapsed nuuksusid.

Kaigastega vastu külgi

Pimedas öös keset kivikõrbe kihutasid bussidest mööda vilkuritega kiirabiautod. Bussirivi tagaotsast ei olnud võimalik eespool toimuvast aimu saada.

Turvalisuse kaalutlustel oli parim variant istuda vaiskelt oma kohal. Juua ei jätkunud enam neilgi, kellel oli teele kaasa ostetud pudelivesi. Süüa ei olnud ja bussi WCd ei saanud kasutada, sest sõiduki mootor oli kütuse kokkuhoiuks välja lülitatud.

“Jube hakkas siis, kui mehed hakkasid kurikamoodi kaigastega vastu busside külgi taguma. Lapsed nutsid. Mõtlesin, et tulgu mis tuleb, siin ei sõltu minust enam midagi, ja kui käsutatakse välja, võtan asjad ja lähen … Kelleltki ei olnud ju toimuva kohta selgitust küsida, olime äraootaval seisukohal,” nendib Anu.

Lohutuseks oli teadmine, et eelmisi turismibusse hoiti kinni viis tundi ja siis lasti nad rahulikult tulema. Aga see aeg oli kõnealusel juhul ümber.

“Ja siis hakkasid tulema sealt kivikõrbest naised rinnalastega nagu tondid: burkad ümber, näod kaetud,” jätkab Anu. ”Saabus sõjaväepolitsei. Poole seitsme paiku hommikul, kui päike oli juba tõusnud, saime liikuma, pärast üheksatunnist sundseismist.”

Otsekui õudusunenäost ärganud, valdas reisiseltskonda hotelli jõudes vabanemistunne. Anu jutu järgi olid suurimas mures nende saatuse pärast pikale reisile UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Kairosse Hurghada randa eelistanud kaasmaalased, kellele protestivangistusse võetud olid saanud teha vaid ühe mobiilikõne: “Me jääme hilja peale, sest …”.

“Peatähtis on sellises olukorras säilitada täielik rahu,” kinnitab Anu puhkuseparadiisis läbielatule mõeldes ja lisab naeratades, et nad said reisielamuse kogu raha eest.