Silvia Paluoja: Stoppamine kiirraudteel kui mõtlemise paus

Selline hakkab välja nägema Liivi tee ja Pärnu jõe lähedusse rajatav Rail Balticu reisijate terminal. Foto: eskiis

Võiksime juba kihutada Pärnust Tallinna alla tunniga ja Riiga veidi üle tunniga, sest esimese hooga uskus sellise tärmini võimalikkusse Euroopa komisjoni asepresidendina Siim Kallas, tuginedes 2006. aastal Euroopa komisjoni koordinaatori, Soome, Poola ja Balti ministrite allkirjastatud ühiste kavatsuste protokollile. Nüüd on selge, et 2020. aastast kuus aastat hiljemgi ei valmi 213 kilomeetri pikkuselt koduriiki läbiv topeltrööpapaar ja järgmise tähtaja järgi täituvad Rail Balticu vagunid reisijatega kümnendi vahetusel.

Stoppama jääb Pärnu reisiterminali Vesijooksik ehitamine, sest mis mõtet on Eesti arhitektide kavandatud rajatist püsti panna, kui see mitu aastat kasutult seisab. Papiniidu uue raudteesilla ehitamise ümber valitseb vaikus, nagu ka otsejoones läbi Rääma raba tõmmatud trassi tehnilise ja looduslikku veerežiimi arvestava lahenduse otsimise ümber.

Hädapidurit tõmbas propagandaartiklites kihutavale rongiühendusele riigikohus, sest Pärnu maakonna planeerijad jätsid tähelepanuta Euroopa tähtsusega Luitemaa looduskaitseala linnuala. Otsuse avalikustamise järel näitasid poliitilist üksmeelt kolm endist maavanemat, kes sõnastasid pöördumise Pärnu linnavolikogule ja vabariigi valitsusele, viidates kodanikuühenduse Avalikult Rail Balticust ja looduskaitse seltsi katsele ajada suurettevõtmine kraavi. Kuigi maakonnaplaneeringut kooskõlastati kolm aastat, tuleb kiirraudtee koridor Pärnust Ikla poole 44 kilomeetri pikkuses ümber projekteerida.