Poisid kehastusid “Nöbininas” krutskitega kluttideks

Eesti Televisiooni lasteseriaalis „Nöbinina“ kaasa löönud pärnakas Tamur Talviku ja Paikuse poiss Jaan Marten Pukk tegid mullusel suvevaheajal elu esimesed rollid telenäitlejana. Et sari praegu ETVs jookseb, tunnevad väiksemad vaatajad neid tänaval ja poes ära „pahade poiste“ Mareki ja Erikuna.

FOTO: Urmas Luik

Eesti Televisiooni lastesarjas “Nöbinina” pahasid poisse mänginud Jaan Marten Pukk ja Tamur Talviku ei sarnane päris elus seriaali tegelaskujudega.

Filmis tuli vanduda, sipelgapesi lõhkuda ja teisi lapsi kiusata, tegelikkuses pole poistel pättusteks aega ega tahtmist.

Paikuse põhikooli viiendik Jaan Marten (11) ja Sütevakas kuuendas klassis õppiv Tamur (12), kes sattusid sarja mulluse “Laulukarusselli” kaudu, on hõivatud mitme muu huvialaga. Jaan Marten õpib muusikakoolis klaverit ja trumme ning arendab oma lauluoskust Jana Tringi käe all. Tamur aga sõidab motokrossi ja laulab Anne Uusna juures Kunstide majas.

Osa tõi “Laulukarussell”

Tänu laulmisele teadsid poisid teineteist juba enne võtteplatsil kohtumist, sest olid varem Pärnumaa lauluvõistlustel trehvanud.

Seevastu näitlemisega polnud kumbki laps enne lähedalt kokku puutunud. Tamur ütleb, et käis küll algklassides kohustuslikus korras kooli näiteringis, kuid mingeid osatäitmisi tal sealt välja ei kasvanud.

Jaan Marten oli “Nöbinina” režissöörilt Elo Selirannalt rolli vastu võttes näitlemises täiesti puhas leht, aga ei mõelnud põnevast pakkumisest kuuldes hetkegi ja vastas “jah”. Tõsi, enne küsis ema-isa käest luba.

Konkurssi kahe nõianeiu Nöbininaga madistava rübliku leidmiseks ei korraldatud. Sestap ei pidanud poisid enne rolli saamist oma näitlejaoskusi demonstreerima.

Nõnda lihtsalt saigi linalakast Jaan Martenist Erik ja tumedapäisest Tamurist Marek. Aga et eesootavast paremini sotti saada, lugesid nad enne võtteid läbi Kristiina Kassi raamatu “Nõianeiu Nöbinina”, mille alusel Selirand sarja stsenaariumi kirjutas.

Raamat ja teleseriaal on päris erinevad, teavad poisid nüüd.

Tekst niuhti! pähe

Kui teatris on tekstilahmakate päheõppimine nadi mäluga näitlejale paras katsumus, siis Jaan Martenil ja Tamuril käis repliikide omandamine möödaminnes. Laused jäeti meelde võttepaikades, hetk enne kaamera ette asumist ja kuna stseene võeti üles lühikeste lõikudena, polnud teksti jupiti meeldejätmine kuigi keeruline.

Krutskeid täis kuttide Mareki ja Eriku seriaalikeel oli tõetruu ja noortepärane ning parasiitsõna “täiega”, mis nende jutus ikka ja jälle kordus, ei taha Jaan Martenil enam keelelt kaduda.

Ports stseene, kus Jaan Martenit ja Tamurit näha, võeti üles juunis, teine osa augustis. Et poisid käisid võtetel kohal ainult päevil, kui filmiti nende etteastetega lõigud, nad seriaali ülejäänud osatäitjatega suurt kokku ei puutunud. Kõige rohkem suhtlemist oli Nöbinina kehastanud Mari Pokineniga, kes oli “tore, lõbus ja oskas nalja teha”.

Muuseas, kahe võtteperioodi vahel poisid juukseid lõigata ei tohtinud. Augustis, kui filmimine jätkus, toimetas seriaali juuksur ise kahupeade kallal, saavutamaks täpipealt samad soengud kui juunis. Nii ei saa vaatajagi aru, et ühe ja sama osa stseenid on kahekuulise vahega filmitud.

Jaan Martenile olid sarja valmimisel põnevaimad stseenid peata Rüütliga, mis toimusid linnuses. Seriaaliseltskond oli seal kohapeal kaks päeva. Samas jaos särasid noorsandid pahade poistena ja lõhkusid sipelgapesi. Õnneks siiski mängult.

Filmimise käigus sai üksjagu nalja. Näiteks lõiku, kus pitsaviilud lendavad, tuli parema tulemuse nimel üha uuesti teha.

See tähendas, et poisid sõid kõhud pitsast punni ja kui sama stseeni järel tuli söögipaus, ei tahtnud nad enam toidust kuuldagi.

Seda, et ühte kaadrit korrata tuli, juhtus Jaan Marteni kinnitusel ikka ja jälle. Tamur lisas, et kui mõni seik tuli linti võtta öösel, oli temal päris raske hiliste tundideni üleval püsida.

Ei mingit pabinat

Rambipalavikku surisevate kaamerate ees poisid ei tundnud. Sõnadki ei takerdunud kurku, sest kui miski režissööri sama kaadrit uuesti tegema pani, oli see näitlejahakatiste miimika, intonatsioon või kehaasend, mis kohendamist vajas.

Tamuril oli keerulisim näidelda siis, kui repliike ütles keegi teine. “Niisama seista ja teist kuulata oli raske,” selgitab ta. “Kui mina rääkisin, oli lihtsam ja tuli loomulikumalt välja.”

“Nägude tegemist” näitas režissöör ise ette. Samuti seda, kuidas õigesti kukkuda. Kui stseene tuli lastel kaamera ees mitu korda maha mängida, siis seriaali tarbeks kirjutatud lauludega läks poistel kui kogenud hõbekõridel. Natuke suunamist palade autorilt Peeter Volkonskilt ja olidki „Rüütlite laul“ ja “Pättuste laul“ salvestatud.

Kümneosalise seriaali “Nöbinina” esilinastusel möödunud detsembris nägid poisid vaid kaht esimest osa. Nii jälgivad nad nüüd laupäevaõhtuti televiisorist teisi suure huviga ja võtavad mälestuseks linti. Võtetel jäädvustati Tamuri ja Jaan Marteni näideldud jupid läbisegi, nõnda et noortel osatäitjatel oli kõik sassis kui puder ja kapsad, telerist kokkumonteeritud materjali vaadates on neilgi selgus majas.

Mõlemad tunnistavad tagantjärele enesekriitiliselt, et kui saaks, teeks ja mängiks mõndagi teisiti.

Ehkki näitlejapisikuga nakatas kogemus nii Tamurit kui Jaan Martenit ning hea meelega lööksid nad teinekordki mõnes tükis kaasa, ei kavatse kumbki oma tulevikku näitlemisega siduda. Tamur tahab saada sportlaseks ja Jaan Marten helitehnikuks.

Tagasi üles