Pealkiri kõlab ehk hirmujudinaid tekitavalt, kuid tegelikult on selle taga ütlemata südantsoojendav seik Pärnumaa rahvaloendaja igapäevatööst.
Loendaja täitis ankeedi, hundikoera kihvad kaelal
3. märts 2012, 08:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahva- ja eluruumide loenduse üks Pärnumaa piirkonnajuhtidest Maarika Koch annab aimu, millega loendajail on tulnud kokku puutuda.
Tulles mainitud koeraloo juurde, jutustas Koch edasi oma loendaja räägitu. Nimelt hoiatas äsja loendatud mees oma naabrite koera eest, sest too pidavat olema hirmuäratavalt suur ja kuri. Loendaja nägigi naabermaja õues peremeest ja hiiglaslikku hundikoera. “Esimesena tutvustati loendajale koera ja siis nad pool tundi mängisid ning koer sõbrunes temaga,” rääkis Koch.
Loom võttis loendaja kohe sedavõrd omaks, et kogu ankeedi täitmise aja istus tal kõrval, surus oma keha naise vastu ja toetas pea õlale. “Loendaja rääkis, et tal pole kunagi elus näpud nii kiiresti klahvidel liikunud kui siis, kui koer ta vastas oli ja kihvad sentimeetri kaugusel kaelast,” meenutas Koch.
Lumme uppunud teed
Või teine juhtum. Maal sõitnud rahvaloendaja nägi eemalt talumaja paistmas, aga selleni viiv tee oli täis tuisanud. Tegelikult polnud isegi võimalik aru saada, kus tee kulgeb, kuna ees laius ühtlane lumeväli. Siiski otsustas rahvaloendaja minna vaatama, kas seal talus keegi elab.
Läbi lume sumades jõudis ta lõpuks tareni ja nägi, et ühtegi jalajälge küll lumes pole, kuid ukseesine on õige pisut lumest puhastatud. Pika koputamise peale kuuldus majast liikumist ja kui uks paotus, oli selle taga memmeke, kel üks käsi toetus käimisraamile ja teine hoidis virutamisvalmilt puuhalgu.
Üksi elavale memmele, kel tavaliselt külalisi ei käi, tõi ootamatu koputus hirmu naha vahele. Suur oli aga tema rõõm, kui selgus, et tegu rahvaloendajaga. Memm sai seltsi, rahvaloendaja oma ankeedi täidetud ja lõpuks aitas loendaja pliidipuudki tuppa tuua.
Koch rääkis, et kui esimestel päevadel oli loendajatel kõhe tööle minna: kes teab, kuidas inimesed suhtuvad, siis nüüdseks tuleb tõdeda, et valdavalt võetakse loendajaid rõõmsalt vastu. Just maal taludes elavad memmed kipuvad loendajaid poputama.
“Üks mu loendajaist lahkus perest suure kõrvitsaga, teisele pakuti kaasa mandariine, kolmandale pisteti taskusse komme,” mainis Koch. “Inimesed on väga südamlikud, saavad aru, et loendajad on tavalised töötegijad.”
Loomulikult leidub neidki, keda loendaja külaskäik pahandab. Enamasti on tegu nende inimestega, kes internetis ankeeti täitsid ja arvavad, et asi klaar. Ometi on palju sääraseid ankeete, mis pooleli jäid või ununes inimestel lõppu jõudes “Kinnitan” nupule vajutada.
Kui ankeet pooleli, siis rahvaloendajaga see üksnes lõpetatakse ja aega ei kulu palju.
Oluline on seegi, et andmeid kogutakse 2011. aasta 31. detsembri seisuga ja tänavu sündinud beebisid kirja ei panda. Samal ajal tuleb üle lugeda kahe kuu jooksul siitilmast lahkunud ja see kisub nii mõnegi valusa haava lahti ja päästab pisarad valla.
Koostöö politseiga
Eesti on küll rahulik paik, kuid juhtub meilgi. Suur osa rahvaloendajaist on naised ja üksi mööda võõraid maju käimine, eriti õhtupimeduses ei tundu just väga turvaline.
“Meil on väga hea koostöö konstaablitega,” sõnas Koch. “Oleme nendega arutanud, kus võib ohtlik olla, ja nüüd, kui keegi mõnda sellisesse kohta loendama läheb, annab ta konstaablile teada. Ka oma piirkonna juhile helistatakse, kui minnakse säärasesse kohta, ja juht uurib mõne aja pärast, kas kõik on korras.”
Seni on loendustöö kulgenud plaanipäraselt ja Koch usub, et kuu lõpuks on kogu Pärnumaa üle loetud. Et tegu siiski luust-lihast inimestega, juhtub mõni loendaja haigestuma. Siis jagatakse tema töö haiguse ajaks naaberpiirkonna loendajate vahel või vajadusel saab tööle kutsuda reservis loendajad.