Urbaniseerunud laastmärsiga mine või randa

Kui lehepoogen on parajas laiuses kokku volditud, võiks ühe voldiku pista teise sisse, juhendab Margus Rebane. Nii jäävad paberkoti või -korvi seinad ja põhi tugevamad ning vastupidavamad, sest kihte on rohkem.

FOTO: Ants Liigus

Pärnu Maarja-Magdaleena gildis toimetav majorist käsitööline Margus Rebane hakkas vanapaberist kotte ja korve punuma televiisorist nähtud lastesaate mõjul.

Varem puuvitstest korve teinud Rebase arvates pole ajalehtedest tehtud kottides midagi enneolematut. Kui ajakirjandus on neljas, siis käsitöölised viies võim, usub meister, kelle kandamid neid kaht võimuliiki kummalisel kombel ühendavad.

Impulss paberiga katsetada tulenes Eesti Televisiooni lastesaatest „Saame kokku Tomi juures“, kus tööõpetusõpetaja Mari Viik vanadest ajalehtedest punutiste nokitsemist õpetas. Viigi tehnikat veidi arendanud Rebane nimetab oma paberpunutisi „urbaniseerunud laastkorvideks“.

„Ega see ju midagi uut ole,“ teatab Rebane. „Räägime siin laastutehnikast, kasetohust ja männilaastust. Meie oma ugrimaailmas täiesti normaalne tehnika. Kui männilaastu on linna vahel jõle raske tõmmata, siis ajaleht tuuakse postkasti, reklaamidest rääkimata.“

Sortiment ulatub pisikesest pliiatsitopsidest, karpidest, ridikülidest päris pirakate korvideni, kuhu mahub mitme ahjutäie jagu puid.

Kui palju makulatuuri ühe või teise eseme tarvis kulub, pole Rebane kokku arvutanud: ega’s käsitöö matemaatika ole.

Flaierist plakatini

Iga taies on ainulaadne, sest isegi kui materjal esemeti ühtib, annab ühest ja samast ajalehest väga eriilmelisi asjandusi teha.

Võtkem näiteks rohelisekirju korv, mis eelmises elus oli lasu Sõdurilehti. Kui sellelt siit ja sealt veidi paberikihte õhemaks rebida, omandab punuanum täiesti uue väljanägemise.

Või siis rahvuslike mustritega karbid, mis sündinud hiljutise jääfestivali jääkidest. Täpsemalt Maarja-Magdaleena gildi flaieritest.

Erksinine pliiatsitops on aga punutud noorte jalgpalliturniiri flaieritest, moekas õlarihmaga käekott, millel piiluvad Lotted ja Miki-hiired, on tehtud kinost Sõprus saadud lastefilmide plakatitest.

Rebane kinnitab, et vanapaberist punumine on lollikindel värk, millega algajagi ei saa mööda panna. Teisalt, filosofeerib Rebane, on vanapaberist punutise tegemine algusest peale untsu läinud. „Ajakirjandus kui selline on ühekordne tarbekaup, loed läbi ja ongi untsus,“ selgitab ta.

Küll peaks igaüks omal käel katsetades kohe esimese korraga korviga maha saama. Juhendajaga või ilma.

Tuleb võtta ajalehe poognaküljed ja leht kokku parajaks ribaks voltida. Mida rohkem kihte, seda tugevam.

Ja seejärel hakatagi vaheldumisi punuma nagu patsi. „Võlusõna on “alt-pealt”, vaheldumisi ja igas suunas punuda,“ õpetab Rebane.

Põhjast seinteni jõudnud, tasuks turritavad leheotsad fikseerida klambritega, kuniks need on üleni sisse punutud. Klambrid täidavad hoidmisülesannet paremini, pesulõkse Rebane ei soovita. Juhul, kui mõni jonnakas paberiots teise kihi alla peitumast tõrgub, võiks visuaalse pildi parandamiseks punuda sisse veel ühe kihi paberit.

Kui väiksematel ja õhemate seintega punuanumatel on seinakihi paksuseks kolm–neli kihti ajalehti, siis suurimal on Rebane põhjas ja külgedel loendanud 98–100 paberikihti.

Rebase nooblimate šedöövritena võiks välja tuua A4-formaadis õlakotid. Rihm on neil punutud koti külgedesse ja põhja, mis annab ridikülidele toekama kandevõime.

Mees laob lagedale koti, millel nimeks „Kaks pudelit veini ja luurele“. See tähendab, et kotike on tehtud luurepataljoni plakatitest ja selles kannatab tarida kaht täis veinipudelit. Kui väike väline kulumisjälg välja arvata, on märss ajaproovile hästi vastu pidanud. Kott on paariaastase eluea jooksul jõudnud käia Austrias mägedes, selle kõhus on veetud rahvusvahelisi veine.

„Võib ka kive täis panna, temaga ei juhtu minna,“ on aksessuaari disainer ja omanik tehtu vastupidavuses veendunud.

Et vanapaberist kott pole just kõige niiskuskindlam, on Rebane daamidega ikka ja jälle vaielnud, kas säärasega kannataks rannas käia. Meister on surmkindel, et rannaliival peesitamiseks on sangaga „urbaniseerunud laastkorv“ must-have.

„Olen alati küsinud, et punkt üks, kallid tüdrukud, kas te ujute selle kotiga? Ei uju. Punkt kaks, kas te lähete vihmaga randa? Ei lähe,“ on Rebasel vastused teada.

Gildi rahvas patseerib kottidega, milles on ära kasutatud tunamulluste rahvusvaheliste hansapäevade reklaamplakateid. Autor muheleb, et eks ole ta neid „natuke sättinud“ ja „hirmsasti disaininud“, et oleks veidi Pärnu kirja piilumas ja gildi logo näha.

„Aga kuna tollal oli Laine Jänes (nüüd Randjärv, toim) kultuuriminister, siis tema nime üritasin ära peita. Mina kui kiskja ei saa ju taimetoitlase nime välja tuua,“ avaldab Rebane.

Peale uulitsail ja plaažil uhkeldamise osutub paberkott ütlemata tarvilikuks looduses käies. Kui Rebane oma kotte massidele müüa tahaks, hõikaks välja turundusliku repliigi, et vanapaberist kott on väga universaalne. “Lähed metsa, saapad saavad märjaks, tõmbad kotist riba ja kuivatad saapad ära. Teed koti tiiru võrra väiksemaks. Kulub marjaks ka siis, kui metsas WC-paberit kaasas pole. Või kui tahad tuld süüdata või tagantjärele lehte lugeda ja avastada, et isegi mõtted on lehes sees,” ei jää paberkotil plussidest puudu.

Iga poe tarvis oma kott

Milleks aga oleks ajalehtedest korv paslik? Kartulivagude vahele on ju mõistlik vitstest korviga minna.

„Kui võrrelda ajakirjandust ja musta pesu, siis ajalehtedest tehtud korv sobiks musta pesu hoidmiseks,“ pakub Rebane.

Või mänguasjade ladustamiseks. Jalaga kogemata korvi pihta minnes ei saa haiget. „Ja kui ema on kodu viimase peal ära disaininud ja puust mänguasjakast juhtub vastu seina minema, on pahandust palju. Okstest korv võib põrandat kriipida. Ajalehtedest korv on aga igati pereturvaline,“ tõdeb mees.

Selge, et ainult oma perele tellitud perioodikaga Rebase punumistöökoda välja ei tule. Ometi on tal soetatud korralik materjalivaru: oma mitu jooksvat meetrit.

“Mul aktiivne koostöö Olaf Esnaga, kes meile ajalehejääke toob,” paljastab Rebane. “Mis Esna kollektsiooni ei mahu, antakse Rebasele tarbekunsti tegemiseks. Nii et Pärnu Postimees mõjutab punutistena järjest laiemalt Eesti olemist ja kultuuri.”

Ühena vähestest on mees siiralt tänulik otsepostitatud reklaamnänni eest. Sellega seoses on tal küpsemas plaan teha iga poeketi reklaamlehtedest kott. “Kui lähen Comarketisse, võtan kaasa Comarketi koti. Või kui Bauhofi kruvisid ostma, siis Bauhofi kotiga,” seletab Rebane.

Praegu laob punumismeister oma ostud “Augustiunetuse” plakatitest punutud märssi.

Tagasi üles