Kommentaar: Palju kära ... vales kohas!

Põhja-Korea looja Kim Il-sungi 100. sünniaastapäeva puhul näitas näljas riik oma sõjalist jõudu. Foto: Reuters

Paistab, et suures poliitikas suitsukatet tegemata läbi ei saa. Nii oli maailma tähelepanu viimasel kahel nädalal keskendunud Põhja-Koreale, kust oodati startivat raketti, mis pidanuks orbiidile viima mingi tehiskaaslase. Kõik tuumariigid hoiatasid, et see ei tohi olla tuumarelvakandja katsetus, ja oli kentsakas näha, kuidas 900-le igast ilmanurgast kokkusõitnud ajakirjanikule näidati kosmosesse lennutatavat objekti, mida käega katsuda ei saanud ja ... heietused jätkusid. Kuni rakett läks kõikide keeldude kiuste 13. aprillil ehk reedel teele ja purunes peagi neljaks. Oligi kõik. Arusaadavalt, et selleks korraks, sest riigi maine maksab ka midagi, ja Pyongyangile sõnade peale lugemine käib edasi.

Samal ajal tuli kogu Põhja-Korea ümber toimunut võtta kui suitsukatet märksa tähtsamale tuumaprogrammile, mis seondub Iraaniga ja kus nii Iisrael kui USA on aastate jooksul korduvalt esinenud hoiatustega Iraani vastavad tehased puruks pommitada.

Probleemi ajalugu on järgmine. 1975. aastal alustas toonane Lääne-Saksamaa Bushehri tuumatehase rajamist, mis ajatollade revolutsiooni tõttu pooleli jäi. 1995. aastal tihkas Venemaa projekti üle võtta, ent USA ei suutnud või ei tahtnud suhteid Iraaniga soojendada mõõduka presidendi Mohammad Khatami ajal (1997–2005). Seejärel sai võimule Mahmoud Ahmadinejad ja tüli on vaid kasvanud. Kuna aga Afganistani ründamine tähendas USA-Venemaa uue liitluse teket, sattus Bushehri objekt suurema rahvusvahelise kontrolli alla ja selle tuntuim on vorm P5+1 ehk viis ÜRO julgeolekunõukogu alalist liiget + tehase esimene valdaja Saksamaa.

See seltskond on oma tingimusi Iraanile dikteerinud aastast 2006, mis nagu Venemaa osaluse puhul ikka ei seganud tehase valmimist ja käikulaskmist mullu septembris. Venemaad esindasid sel tseremoonial minister Sergei Šmatko ja Rosatomi juht Andrei Kirijenko, ehkki mitu kuud varem ei välistatud president Dmitri Medvedevi kohalesõitu.

Pisut varem, mais 2010 moodustus Teherani toetuseks triumiviraat Brasiilia-Türgi-Iraan, mille riigijuhtide sõnum oli selge: kõigil riikidel on õigus oma tuumaenergia tootmist arendada. Tuletaks meelde sedagi, et Ahmadinejadi tagasivalimist 2009. aastal saatsid rahutused ja varsti pärast Araabia kevade puhkemist veebruaris-märtsis 2011 toimusid Iraaniski uued rahutused, millele läänes väga loodeti, kuid mis hääbusid. Ilmselt sellegi mõjul suurendasid Barack Obama ja Hillary Clinton eelmise aasta lõpul avalikku survet Iraanile ja Iisrael vaid täristas relvi. Samal ajal oli eelviimane P5+1 ja Iraani kohtumine jaanuaris 2011 Viinis. Seega oli ähvardusi kui palju, aga koht, kus lahendust otsida, puudus.

Sestap oli üllatus, kui järsku kuulutati, et P5+1 ja Iraani kokkusaamise kohaks saab Istanbul ja ajaks 14. aprill. Elik läbirääkimised toodi ootamatult konflikti vahetusse lähedusse ja teatud kaasarääkimise õiguse sai ka Türgi kui kohtumise korraldaja ning ülalmainitud kolmiku liige. Oli selge, et senised mängureeglid olid muutunud.

Ometi, kogu see aeg, kui oli teada, et kohtumine tuleb Istanbulis, nüpeldati propagandas Põhja-Koread. Seda suuremaks üllatuseks sai Istanbuli kohtumise positiivne kulg ja asjaosaliste rahulolu. Euroopa Liidu välispoliitika juhi Catherine Ashtoni sõnutsi olid jutuajamised ”konstruktiivsed ja kasulikud“. Nii et kuradiks ei osutunud Põhja-Korea ega Iraangi. Mõlemaga saadi jutule.

Veel huvitavam on see, et Istanbuli nii-öelda jätkukohtumine ei tule 23. mail Viinis, vaid Bagdadis ehk teise Iraani naabri juures. Kui julmalt väljenduda, oleks Iisraelil kõige otsem rünnata Iraani üle Iraagi. Teha seda aga üle Bagdadis kohtuvate P5+1 tegelaste pea ei tule arusaadavalt kõne alla. Sestap tuleb Bagdadi kui kohtumispaiga valikus näha järgmist sõnumit: Euroopa suurriigid ja USA tulevad araablaste pinnale, et pikaks veninud konfliktile rahumeelne lahendus leida. Kuna Iraak on omakorda Süüria naaber ja Iraan Süüria liitlane, tuleb suurriikide rahunemist Iraani suunas võtta ühtlasi kui rahunemist Süüria suunas.

Mõistagi pole tegu üks-ühele-kattuvuse, vaid üldsuunitlusega. Järgmiste nädalate keskseks sündmuseks saab Vladimir Putini ametisseastumine 7. mail ja sellele peagi järgnev sõit USAsse. Mitte NATO, vaid G8 tippkohtumisele. Juba on teatatud, et Obama pakub Putinile kahepoolseid kõnelusi, ja tuleb loota, et järsku puhkenud rahumeelsus jätkub.