Brook jagab teatri nelja kategooriasse: mandunud, püha, räme ja vahetu. Brooki ideedest tõukunud definitsiooni järgi on teatriks vaja kolme osist: ruumi, etendajat ja vaatajat. Publikul on näitlejale ja teatrile oluline mõju. Selleski idees leidsin ainest tõmmata paralleele ajakirjandusega.
Ajalehe peatoimetajana kuulen ikka aeg-ajalt kriitikat stiilis, et lehest pole midagi lugeda. Kui küsin täpsustust, uurin kritiseerija kogemusi, selgub tihtipeale, et vestluspartner on harjunud netis skrollima, paberlehe mõne minutiga läbi lehitsema. Või ta ei olegi meie tellija. Tunnistan, mindki võib meediasisu tarbimisel argipäeva rutus süüdistada pealiskaudsuses. Süvenematuse tulemus on aga ilmajäetus. Erilised lood, südamesse minevad inimesed, nutikalt ja kaunilt seatud sõnad ei anna end kätte sekunditega, peale vaadates. Nendeni jõudmine nõuab keskendumist. Selgub, et nii nagu teatris publikul, tuleb ka ajakirjanduse tarbijal teha oma osa. Pingutus, sirutus. Teatrisse tuleb minna, leht tuleb kätte võtta.
Olen tänulik võimaluse eest osaleda žürii töös, leidmaks Postimees Grupi maakonnalehtedes ilmunud lugudest need möödunud aasta parimad. Uudised, olemuslood ja arvamusartiklid. Hinnata ei saa, kui ei süvene ega pea loetu üle aru. Peale üle 50sse konkursile esitatud artiklisse sukeldumist julgen öelda selgelt: Eesti maakonnalehtedes tehakse väga head ajakirjandust. Meil leidub huvitavate ideedega, tähelepanelikke, kriitilise pilguga sõnaosavaid ajakirjanikke igas Eestimaa otsas.
Et mitte jääda paljasõnaliseks, jagan teiega lugusid, mis mulle muljet avaldasid. Kuna ma taandasin end Pärnu Postimehe lugude hindamisest, on nendes soovitustes ülejäänud Postimees Grupi maakonnalehtede artiklid. Need lood väärivad tähelepanu ja aega. Adun, et võõra kandi uudised ei pruugi teema tõttu korda minna, seega juhatan teid läinud aasta koorekihini arvamus- ja teemalugude žanris.
:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/24/16612783t1h1752.jpg)