Suur lugu ⟩ Katkised peresuhted, tõrjutus, pettumus, meelemürgid, vennalik ühtekuuluvus ehk Siiraste silmadega poistest kujunesid lapstapjad

Veel mõne aasta eest tehtud fotodelt vaatavad need poisid vastu siiraste lapsesilmade ja südamliku naeratusega. Üksvahe said neist otsekui gangsterid. Aga nad on ikka veel lapsed.

Alaealised Pärnumaa poisid vapustasid augusti lõpus Eesti üldsust. Kui ümberkaudsed elanikud Tammistes vaikses umbtänavas veel rahulikku ööund magasid, peksid poisid elajalikult surnuks 59aastase mehe – tema enda kodus. Vähe sellest: nad filmisid võika veretöö üles.

Kuigi 15- ja 16aastaselt ligimeselt elu võtnud poistel esines probleeme ning omavalitsustel ja ametkondadel oli nendega kokkupuuteid, ei osanud keegi, kellega Pärnu Postimees sel teemal suhtles, uneski näha, et nad võivad midagi niisugust toime panna.

Pere peseb oma käed puhtaks

“Sul on paha lugu, nagu Pelgulinn. Ma suitsetan "pure", ma olen laululind, ma olen pitbull, see on minu hing. Kõik koerad lähevad taeva, see on minu hind,” kõlab salm ühest räpikatsetusest, mille 16aastane poiss kolme kuu eest SoundCloudi muusikaedastusplatvormile üles laadis. Noor riimimeister on oma esimese loo postitanud sinna aasta eest, viimase umbes kolm kuud tagasi.

Poiss pole olnud ühismeedias kuigi aktiivne, aga vahetult enne ja pärast saatuslikku ööd on ta teinud mitu postitust. 24. augustil ehk mõni tund enne tapmist jagab ta pilti oma spordikoti sisust, kust leiab riided, Xboxi mängukonsooli, sõjamängu ja pudeli Caribba rummi.

Järgmisel päeval, kui hingel oli juba kohutav tegu, postitas ta TikToki kaks videot. Neist ühel on näha kusagil siseruumis kallistamisega lõppevat salatervitust kuritöö kaasosalisega. "No one, only my bro," on video tutvustuseks kirjutatud. Ehk: "Mitte keegi (teine), ainult mu semu." Nad kallistasid ka siis, kui olid just ohvri majast tagasi õue tulnud.

Veel enne seda, kui politsei ta kinni nabib, sööb poiss maika väel duši all arbuusi, päikeseprillid ees, vesi mööda nägu alla voolamas. 

24. augustil postitatud Instagrami story. Foto: Kuvatõmmis

Kõlama jääb fraas "katkine pere", kui siit-sealt selle poisi päritolu kohta uurida. Aastate eest internetti sisestatud teabest nähtub, et väiksemana elas ta ema juures. Ta tundus olevat ema uue pere täisväärtuslik liige. Talletunud on hetked ajast mõne aasta eest, kui temast sai suur vend. Ühel piltidest silitab ta õrnalt nimetissõrmega süles magava vastse ilmakodaniku kätt, teisel lükkab naerulsui vankrit. "Eriti õnnelik suur vend jalutab oma pesamunaga," on ema kirjutanud jäädvustuse alla.

Ema on kuulutanud, et peale maailmaavastamise on lapsed tema suurim kirg.

Viimasel ajal ei elanud poiss aga kohalike jutu järgi enam ema juures, ehkki teda nähti sageli vanas kodukohas ringi liikumas. Nooruki bioloogiline isa väidab, et pole selle poisi elus iialgi osalenud, kuna tal pole lastud seda teha. Ta keelab isegi mainida, et on poisi ja selle teemaga kuidagigi seotud. Isale pole seda inimest niisama hästi kui olemas. 

See mees on kriminaalse minevikuga. Tema esimene kriminaalkaristus pärineb samast aastast, kui sündis tema järeltulija, kes läinud kuul ühes semuga inimese surnuks peksis. Vägivallatsemine, sealhulgas lähisuhtes, on olnud temagi elu osa. Kohtumaja uksi kulutab ta veel praegugi. 

​Vähemalt üksvahe osales poisi elus kasuisa. Poisi ema ei soovi ajakirjandusega suhelda, kolmanda isiku kaudu õnnestub toimetusel teada saada, et naine ei taha end üldse selle teemaga siduda. Raske öelda, kas see tähendab seda, et ema on oma pojale selja keeranud.

Pärast juhtunut on poisi ema oma Facebooki konto kinni pannud.

Teema on pehmelt öeldes ebamugav ja asjaosaliste vanuse tõttu äärmiselt delikaatne. Koolideski jäädakse nendest poistest juttu tehes napisõnaliseks. Võib-olla ei taha mõni inimene sel teemal rääkida, kuna ei soovi end nii jõhkra kuriteo sooritanud inimestega siduda.

16aastane kahtlustatav oli hiljuti kooli vahetanud. Eelmise kooli direktor distantseerib oma juhitavat haridusasutust kõnealusest lapsest täielikult. Temalegi poleks seda inimest nagu olemaski. Direktor teatab vaid, et kuna õpilane ei käi nende koolis, ei oska ta küsimustele poisi kohta vastata. Mis sest, et alles ta õppis tema juhitavas koolis.

Praeguses koolis on klassijuhataja ja kaasõpilased poisi teost šokeeritud. Koolijuht teda nägupidi ei tea. “Järelikult ei olnud ta väga tublide ega nende suuremate korrarikkujate seas, kellega ma rohkem kokku puutun,” pakub ta. Küll peab koolijuht vajalikuks rõhutada vanemate osaluse olulisust oma laste elus. Ta märgib, et kui vanem tunneb lapse vastu huvi ja hoolib temast, on selliste probleemide tekke tõenäosus kindlasti väiksem.

Rohkem mäletab seda õpilast kooli varasem juht, kes kuulis alles ajakirjanikult, et tegemist on ühega selle võika teo toimepanijatest. “Tean, et ta tegi pahategusid, kuid tema puhul uskusin, et kaldub tagasi õigele kursile," avaldab ta. "Oli neid, kellest oleks rohkem midagi sellist oodanud.”

Koolijuht iseloomustab teda kui poissi, kes võttis oma tegude eest alati vastutuse. Kui tegi midagi valesti, siis tunnistas ja palus vabandust. Tegi koostööd ja allus. Koolijuht toob näite, et kui vahetusjalanõusid polnud kaasas, oli ta nõus olema sokkis, samal ajal kui paljud protestisid ja keelust hoolimata õuejalatsitega siseruumides käisid.

Alaealiste toime pandud rasked kuriteod Eestis 2015. aasta algusest tänini. Foto: Grete-Liisa Sihver

Omavalitsustele ja noorsoopolitseinikele olid mõlemad poisid varasemast tuttavad ja väidetavalt püüdsid eri asutused ja ametnikud eksiteele sattunud noori õigele rajale suunata. Küll ei saa öelda, et enne saatuslikku ööd oleks tegu olnud teab mis kurjategijatega. Pärnu politseijaoskonna juht Üllar Kütt avaldas pärast kõnealuse juhtumi avalikkuse ette jõudmist, et nende noorte puhul ei saa rääkida kuritegelikust mustrist. Küll mainis ta, et ühel noormeestest oli üks varasem vägivallaga seotud juhtum.

Eesti ajakirjanduses on juba kajastatud, et sellest tandemist vanem tungis paari aasta eest oma eelmises koolis kaasõpilasele kallale. Kriminaalmenetlus lõpetati, kuna tegu oli poisi esimese kriminaaluurimisega. Pealegi oli ta mõni kuu varem isegi ohvriks langenud, kui kaks eakaaslast talle kallale tungisid.

Poissi kohustati korralikult õppetöös osalema ning kaasõpilastesse ja õpetajatesse lugupidavalt suhtuda. Ta võttis osa sotsiaalprogrammist "Ringist välja" ja tegi nii nagu nõutud koostööd probleemsete noortega tegelevate spetsialistidega. Ta täitis eeskujulikult kõiki nõudeid.

Tal on üks kehtiv väärteokaristus, menetlusi on olnud mõni veel. Tegemist on olnud väiksemate varavastaste tegude, suitsetamise ja narkootiliste ainetega.

Poistest nooremgi on pidanud hiljuti narkootikumide väikeses koguses käitlemise eest osalema kriminaalhooldaja välja valitud sotsiaalprogrammis, aga tegema ka 15 tundi üldkasulikku tööd. Väärteomenetlus tookord lõpetati ja ühtegi kehtivat karistust pole tal seni olnud.

59aastase mehe surnukeha leiti Tori vallas Tammiste külas pühapäeval, 25. augustil. Foto: Urmas Luik

Polnud vägivallatseja tüüp

Noorem tapmises kahtlustatav poseeris veel mõne aasta eest perepiltidel armsalt siirate lapsesilmadega. Kaks päeva pärast seda, kui poisid vahi alla võeti, pidi ajakirjanik kohtuma tema emaga. Kui see päev kätte jõudis, kirjutas lapsevanem varahommikul, et tunneb end väga halvasti ega saa siiski kohtumisele tulla. Järgnes kaootiline ja katkendlik netivestlus. Ta tahaks rääkida, kuid ilmselt on ettevaatlikkus see, mis hoiab teda tagasi. Pärast mõnepäevast pausi teatabki ta, et advokaat ei soovita praegu ajakirjanikuga suhelda.

Pikkade looklevate internetikaablite kaudu oli tunda naise ahastust. Ema otsib süüdlast. Ta on oma meeleheitesse uppumas.

Poisi ema toob esile, et tema poeg oli enne mäslevat eluperioodi igati eeskujulik ja tublide õpitulemustega. Kooli uhkus. Haavunud emal jagub palju kriitikat praeguse haridus- ja sotsiaalsüsteemi suunal. Samuti olnud haridussüsteemis, mis üritab lapsi allutada, pettunud tema poeg.

Kui tundus, et mässava lapsega enam üksi hakkama ei saa, otsis ema abi. Ta ütleb, et on probleemse lapse tõttu 2022. aastast eri spetsialistide uksi kulutanud ja abi otsinud. Ikka ja alati on ta tundnud, et on oma murega üksi, tugi on jäänud saamata või pole sel olnud tulemust. “Ma palusin abi kaks aastat, regulaarselt, võideldes oma poja eest. Kõik asutused, kuhu mul oli ligipääs, olid kaasatud,” mainib ema. 

Ema ei täpsusta, milliste muredega ta end üksijäetuna tundis ja millist abi tema laps vajas. “Maailm on hõivatud kõigega, välja arvatud lastega,” lausub murest murtud lapsevanem.

Poisid võeti Pärnu maakohtu loal 28. augustil vahi alla. Foto: Lauri Habakuk

2016. aastal kooliteed alustanud noorem kahtlustatav õppis sestpeale ühes ja samas koolis. Direktor kuulis oma kooli õpilase seotusest selle jõhkra kuriteoga ajakirjanikult umbes kolm ööpäeva pärast seda, kui inimese surnukspeksmine Tammistes ajakirjanduse vahendusel üldsuseni jõudis. Ta oli kuuldust nii suures šokis, et ei suutnud sel teemal kohe rääkidagi. Ta palus aega end koguda. Ajakirjanik võttis temaga uuesti ühendust üle nädala hiljem.

Kooli töötajate hinnangul oli ta koolis täiesti tavaline laps, üks mitmesajast õpilasest. Millegi iseäranis negatiivsega ta silma ei paistnud. Eks tal olnud omad head ja vead, aga sama võib öelda paljude õpilaste kohta.

Kooliski räägitakse, et ta õppis hästi, mõnes aines oli õppeedukus viimasel ajal ehk natuke kehvem. Ainus suurem muutus, mida kooli töötajad oskavad poisiga seoses nimetada, on see, et tema põhjuseta puudumiste arv suurenes eelmisel õppeaastal järsku märgatavalt.

Koolijuht mainib sedagi, et õpilane võttis alati õpetajaid kuulda, kui mõnele tema eksimusele tähelepanu juhiti. Alati näitas siis valmisolekut end parandada, edaspidi paremini käituda.

Ta polnud koolis iialgi agressiivne. Seetõttu oli terve koolipere šokis, kui kuulis, et väidetavalt on tema üks tapjatest. Keegi ei uskunud, et ta võis midagi nii ränka korda saata. “See oli ikka väga suur šokk,” lausub direktor. “Ta polnud üldse vägivallatseja tüüp.”

Koolijuht täpsustab siiski, et nemad teavad õpilast seoses koolitööga. "Seda, kuidas ta koolist väljas käitus, me nii hästi ei tea,” nendib ta.

Vahepeal oli suvi ja koolipersonal pole teda mitu kuud näinud. 26. augustil Pärnus kinni nabitud ja ülejärgmisel päeval kohtu loal kaheks kuuks vahi alla võetud poiss tänavusel tarkusepäeval tagasi koolipinki enam ei jõudnud. “Mida kõike võis selle noore inimese elus vahepeal juhtuda ...” arutleb koolijuht.

Isa on jaganud pojast ühismeedias palju fotosid: kooli alguse puhul, jõuludel, reisidel ... Nad hoiavad jäädvustustel silmanähtavalt ühte. Kuigi poiss on praegugi kurjategija kohta näost ebaharilikult noor ja malbe, näib ta olevat teinud viimastel aastatel suure kasvuhüppe. Veel paari aasta eest ühismeediasse riputatud piltidelt vaatab vastu iseäranis väike armas poiss, pereliikmetega kaelakuti diivanil istumas või külg külje kõrval seismas. “Siis te saategi aru, miks me oleme siin nii šokeeritud,” sedastab koolijuht, kui ajakirjanik on neid fotosid kirjeldanud.

Fotodel ja klippidel poisi enda kontodel oleks tegemist nagu teise inimesega.

Gangsta-kultuur ja vendlus

Nunnust lapsest on saanud vahepeal otsekui gangster. Või ta tahab välja näha nagu gangster. Aga ta on siiani silmanähtavalt laps.

Juulis internetti riputatud fotol istub ta palja ülakehaga kivimüüril, tirib parasjagu plärust mahvi ja näitab kaamerasse keskmist sõrme. Paarkümmend päeva hiljem on ta teinud fotoseeria metsas mingis vanas matmispaigas. Päratute kalmukivide küljes on massiivsed metallristid. Esimesel fotol istub ta ühel kividest ja läidab omatehtud sigaretti. Teisel pildil on tema pea juba tossupilve sees. Kolmandal on ta roninud ühe kivi otsa ja kõõlub suure hauaristi küljes. Neljanda foto tegemise ajaks on ta vinnanud ühe lahti murtud/murdunud risti oma õlale ja näitab taas keskmist sõrme, pläru hambus. Lõpuks on ta asetanud risti kivi najale, toetub maas istudes isegi vastu seda ja suitsetab. Postituse taustal mängib gangsta-räpp. Pildiseeria tutvustuseks on ta kirjutanud “Clear your mind” (ingl k “Klaarige oma mõtteid”).

Umbes kaks ja pool nädalat enne inimese surnukspeksmist üles laaditud ja eelmistega võrreldes iseäranis ontlike piltide allkiri viitab ehk mässumeelsusele: “I don‘t give a fu*k about your opinion” (ingl k “Mind ei koti sinu arvamus”).

Tema Snapchati kontolt leiab narkootikumidega seonduvat: kanepipuru veel kokku keeramata paberossipaberil, plastpudelist meisterdatud suitsu täis bong, lähikaader punaseks tõmbunud silmast ning maasikatega täidetud, suitsu täis klaasist bongi pistetud huuled. Snapchatis jagatud foto kohta ererohelisest tabletist on kirjutatud “Yummy” (ingl k "Nämma").

Kuidas jõudsid ühed lapsed oma eluga sinna, kus nad praegu on – vanglasse? Foto: Andres Adamson

Tiktokis on tal üks video, see on sinna postitatud mõni päev enne hirmsat tegu. Ta trikitab rulaga, trikk ebaõnnestub, kukub, jääb istuli, pea kuklas, taevasse vaatama. Video allkiri ütleb: "Mfs after they realize that world doesnt want your kindness (Im Mfs)" (ing k "Sitapead pärast seda, kui nad taipavad, et maailma ei huvita nende lahkust (mina olen see sitapea"). 

Gangsta-kultuuri viljelemisest hoolimata ei häbene noorukid ühismeedias oma tundeid välja näidata, piltide kommentaaridesse teineteisele südameid jätta. Nad tunduvad olevat väga lähedased. Kaasteelised. Mõni tund enne Tammiste mehe tema omas kodus surnukspeksmist on kahest tapjast vanem laadinud endast ja oma kaasosalisest ühismeedia kontole foto allkirjaga “Love you” (ingl k “Armastan sind”). Teksti järel on neli emotikoni: punane süda, roheline sõjakiiver ja kaks punast hüüumärki.

Riskinoortele pühendunud politseikapten Karin Uibo: Ei saa väita, et alaealiste vägivallakuriteod oleksid muutunud jõhkramaks

Pärnu politseijaoskonna piirkonnagrupi juht Karin Uibo. Foto: Mailiis Ollino

Vanemliku hoolitsuse puudumine, diagnoosimata käitumishäire, uimaained, üle käte läinud arveteklaarimine – Pärnu politseijaoskonna piirkonnagrupi juht Karin Uibo kirjeldab 2015. aastast kuni käesoleva aasta septembri keskpaigani alaealisi rasketes elu- ja tervisevastastes kuritegudes kahtlustatuid ja surmaga lõppenud juhtumeid.

Millised tegurid mängivad enim rolli selles, et üks kujunev inimhing õiguskuulekalt rajalt kõrvale kaldub?

Alaealiste kahtlustatavate kokkupuuted politseiga algavad üldjuhul suitsetamise, alkoholitarvitamise, poes pisivarguste toimepanemistega ja väiksemate huligaansustega. Alkoholitarvitamise ja suitsetamise kõrvale ilmusid enamikul narkootiliste ainete tarvitamised. Seejärel järgnesid juba kiusamine, ähvardamine, kaklemine ja muud vägivallateod.

Uuritavate alaealiste süütegude kirjeldustest selgus, et üsna sageli on kahtlustatavatel puudu jäänud vanemlikust hoolitsusest. Samuti selgus, et enamasti on tegu tõsiste käitumishäiretega lastega, kes võiksid vajada professionaalset abi. Sellest tulenevalt on riskikäitumisega alaealiste puhul määrava tähtsusega varane märkamine ja sekkumine kohalike võrgustike ja eri spetsialistide koostöös.

Kuritegude kirjeldustele tuginedes ei olnud üldjuhul eesmärk teisele isikule raske tervisekahjustus tekitada või lausa surm põhjustada. Pigem oli selline tagajärg seotud halbade asjaolude kokkulangemise või nii-öelda käest läinud arveteklaarimisega. 

Teil on selles valdkonnas pikaaegne vaade. Mis on siin ajaga muutunud?

Ei saa väita, et alaealiste vägivallakuriteod oleksid muutunud jõhkramaks. Üldiselt toimus raske tervisekahjustuse või surmaga lõppenud kuritegu omavahel tuttavate isikute vahel. Kuid oli üksikuid erandeid, kus kahtlustatav ja kannatanu teineteist ei tundnud. Enamikel juhtudel pandi raske kuritegu toime kolmandate isikute juuresolekul või grupis. See kinnitab grupi soodustavat mõju selliste kuritegude toimepanemisel.

Andmetest selgub, et kahtlustatavate alaealiste tegevuspiirkond oli enamasti seotud nende elukoha või kooli asukohaga ning jäi üldjuhul selle omavalitsuse piiresse. See näitab, kui oluline on kohaliku tasandi võrgustikutöö, eri spetsialistide ja asutuste vaheline infovahetus ja koostöö, et oleks võimalik alaealiste õigusrikkumisi ennetada või neid õigel ajal abistada.

Kui võrrelda juhtumeid alates 2015. aastast, siis on ajaga muutunud see, et alaealiste süütegudele üldjuhul ei järgne rahatrahv, vaid lähtutakse eelkõige tema isikust ja abivajadusest ning leitakse sobiv mõjutusvahend, mis hoiaks ära edasise õigusrikkumise. Probleemkoht on jätkuvalt aga see, et mõjutusvahendeid saab pakkuda alaealisele, kuid mitte tema pereliikmele, kes on väga olulised lülid lapse elus ja edasises tegevuses. Muidugi on eri sotsiaalprogramme ka lapsevanemale, aga kui ta ei ole teenusest huvitatud ja soovib jätkuvalt vaid "lapse kordategemist", siis ei ole sellest abi. 

Raskete juhtumite puhul on sotsiaalmeediast näha postitusi, kus kogu vastutus on pandud sotsiaaltöötajatele või politseile: miks nad midagi ei tee, miks nad karmid ei ole? See on läbilõige ühiskonnast, kus täiskasvanud inimene ei mõista, kuidas lapsi kasvatada või ei osata lapse arenguliste iseärasustega arvestada. Käskude, keelamiste, ähvardamistega tundub lihtsam ennast kehtestada, aga puudu jääb sellest, miks nii teha ei tohi. Reeglid on kõigile vajalikud, eriti lastele. Reeglid aitavad lapsel maailmast paremini aru saada ja seeläbi ennast turvalisemalt tunda.

Eesmärgini viib kindlasti ka järjepidevus. Oma töös olen kokku puutunud väga paljude lastevanematega, kes ei ole kaotanud usku, on endas korduvalt leidnud jõudu, et laps uuesti õigele teele aidata.

Lisandunud on laste vaimse tervise probleemid, aga kui vajalikke spetsialiste ei jätku, lükkub abi saamine edasi ning olukord järjest süveneb. Seda ilmestavad näiteks lähisuhtevägivalla juhtumid, kus laps ründab oma pereliikmeid või lood, kus õpilane ründab õpetajat.

Politseitöös näeme ka, et enda "vägitegudest“ kiputakse just sotsiaalmeedia kaudu teisi teavitama. Postitatakse pilt või video algul küll oma sõpradele, kuid alati on selliste postituste levik väga lai ja pidurdamatu. Sotsiaalmeediataipu on vaja kasvatada nii lastel kui ka nende vanematel. Peab päriselt teadvustama, et sotsiaalmeedias puudub inimesel kontroll nii oma info leviku kui ka auditooriumi üle. Vähe sellest, et postitakse enda vägitegusid, üles riputatakse ka teisi puudutavaid ülesvõtteid. Ja hiljem on noored hädas, kui hilisemas ametivalikus või elus edasi liikudes keegi pahatahtlik kunagise mõtlematu pildi või video üles otsib ja aastaid hiljem taas avalikkuse ette paiskab.

Eesti kriminaalpoliitikas lähtutakse sellest, et pahategev laps on abivajav laps. Töötades noorte õigusrikkujatega, kas ja kui palju panustab politsei sellesse, et pahategu mõista, süüvida tagamaadesse?

Eesti õigussüsteemis kehtib alaealiste erikohtlemise põhimõte, kus peamine on, et alaealine saaks toime pandud teost aru ja võtaks tegude eest vastutuse. Oluline on, et politsei reageerib vastavalt alaealise riskidele ja vajadustele, lähtudes eelkõige tema isikust ning vähem toime pandud teost ja selle raskusest. Erikohtlemise peamine eesmärk on ära hoida alaealise edasisi õigusrikkumisi.

Mittekaristusliku sekkumise eesmärk on, et alaealine saaks aru oma ebaõigest teost, mõistaks selle tagajärgi (kui otseseid tagajärgi ei ole, siis vähemalt kaudseid negatiivseid seoseid) ning jõuaks lõpuks arusaamisele, et nii ei ole õige käituda. Mõjutusvahendi valikul lähtutakse alaealise toime pandud teost, võimalikest riskidest ja abivajaduse hindamisest, ametnik otsustab olemasoleva informatsiooni põhjal ning teeb parima võimaliku valiku või leiab lahendi vastavalt vajadusele.

Riskide hindamine aitab tagada, et mõjutusvahendid on proportsionaalsed ning sobiva intensiivsusega. Samuti aitab see tuvastada, kas lapse õigusrikkumise põhjused on ealised või sotsiaalsed. Mõjutusvahend tuleb valida vastavalt sellele, kui suur on lapse korduvrikkumise risk. Eristada tuleb madala ning kõrge riskiga lapsi.

Laste puhul ei näita riski ainult varasemad süüteod, nende olemus ja toimepaneku asjaolud, vaid ka halvad peresuhted, õpiraskused koolis, halba mõju avaldavad sõbrad, sõltuvusainete tarvitamine, korrarikkumised varases eas.

Madala riskiga lapse süüteole tuleks reageerida minimaalselt, piisab hoiatusest, vestlusest või kahju heastamisest/hüvitamisest. Põhitähelepanu tuleb suunata kõrge riskiga õigusrikkujatele. Alaealised, kelle puhul on suurem risk korduvateks rikkumisteks, vajavad rohkem sekkumist ja leida tuleb kõige sobivam mõjutusvahend. Politseil on võimalus suunata alaealine ka sotsiaalprogrammi (näiteks "Puhas tulevik", "Ringist välja"). Kui mõjutusvahendid ei ole tulemust andnud ja õigusrikkumised korduvad, on politseil võimalus ka näiteks väärteomenetluse puhul pöörduda kohtu poole taotlusega suunata alaealine kinnisesse lasteasutusse.

Minister õigusrikkujate erikohtlemisest: Seda, et laps ei taha saada paremaks inimeseks, juhtub harva

Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Foto: Taavi Sepp

Kui lugeda kommentaare Tammiste juhtumi uudiste või poiste sotsiaalmeediapostituste all, jääb kõlama, et rahvas nõuab eluaegset eraldatust. Suisa surma. Eesti karistuspoliitikas on aga üldine seisukoht, et laps vajab erikohtlemist. Mis seda seisukohta toetab ja kuidas see erikohtlemine välja näeb?

Mõte, et alaealiste kuritegevust tuleks käsitleda üldisest kuritegevusest eraldi, paisati maailmas õhku 20. sajandi alguses. F. Liszti sotsioloogilise koolkonna ja rahvusvahelise kriminalistikaühingu esindajad leidsid, et käitumishälvetega lapsed ja noorukid on pigem ühiskonnatingimuste ning valekasvatuse ohvrid.

Eestis muudeti alaealiste toime pandud süütegude uurimise ja lahendamise tava 2018. aastal. Muudatuse eesmärk oli kiirendada ja tõhustada alaealistega seotud kuritegude uurimist.

Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta tõi esile, et kui alaealine on kuriteo toime pannud, on peamine eesmärk ennetada uusi rikkumisi ja tagada noore areng ausaks täiskasvanuks. Kohe kõva käega lajatav lähenemine kipub ministri sõnutsi kuritegevust hoopis suurendama. “Piltlikult öeldes tähendab politsei ja kohtute vahet jooksutamine seda, et lapsest saab suure tõenäosusega eluaegne kriminaal,” lisas Pakosta. “Abiks õiguskuuleka inimese kasvatamisel on hoopiski tegelemine selle täitmisega, mis lapseealisel seni on elus olulisel määral puudu olnud.”

Karistust määrates võetakse arvesse, et lapsed mõtlevad teistmoodi kui täiskasvanud ning seetõttu on alaealistele ja noortele abiks teistsugused mõjutusviisid kui täiskasvanutele. Näiteks võtavad noorukid liiga kergesti eakaaslaste juuresolekul ja nende õhutusel riske.

Noorte õigusrikkujate puhul valitakse tegevused, mis keskenduvad eelkõige noorele endale, mitte ainult kuriteole. Näiteks pakub sotsiaalkindlustusamet noortegarantii tugisüsteemi, mis on toetus 16- kuni 29aastastele noortele haridusteele, et nad naaseks või jõuaks või tööturule. Veel pakutakse lapse sotsiaalset rehabilitatsiooni, mitmedimensioonilist pereteraapiat, taastavat õigust ja keerulisemate juhtumite puhul kasutatavat võrgustikutööl põhinevat mudelit “Ringist välja”.

Taastav õigus, millest viimasel ajal üha rohkem juttu, tähendab seda, et lähtutakse kannatanust, talle tekkinud kahjust ja tema tunnetest ning vajadustest. Ideaalis on tulemuseks noore kahjutegija ja kannatanu ühine kokkulepe, kuidas tekitatud kahju heastada. Seda, et laps ei taha ise saada paremaks inimeseks, juhtub Pakosta teada üliharva.

Alaealiste puhul, kelle kriminaalne käitumine on jätkuv või sooritatud teod rasked, tellitakse vajadusel kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mille üks osi on hinnang alaealise toimetuleku ja ravivajaduste kohta.

Vanglas või arestimajas kinnipidamist kasutatakse peamiselt siis, kui on tõenäoline, et alaealine jääb ka pärast vahistamise lõppu vanglasse karistust kandma. Tihti asendatakse laste puhul vahistamine kinnise lasteasutuse teenusega. Eesti suurim kinnise lasteasutuse teenuse osutaja on Maarjamaa hariduskolleegium.

Elektroonilist valvet kasutatakse juhul, kui alaealise käitumises ei ole otsest ohtu raskete kuritegude jätkamiseks ning tema kodune keskkond on stabiilne ja eeldatavalt ei määrata talle vanglakaristust.

“Soov saata arengujärgus lapsed vanglasse võib tunduda lihtsa ja mugava lahendusena, kuid tegelikult on see päris probleemist möödavaatamine,” märkis Pakosta. “Kuigi vanglas viibides ei saaks noor lähiajal kuritegu toime panna, eraldame ta tavaühiskonnast ja paneme kokku teiste õigusrikkujatega. See suurendab tõenäosust, et noor õpib uusi nippe teistelt vangidelt ja vähendab tõenäosust, et ta õpib õiguskuulekaks eluks kasulikke asju.”

Minister leiab, et vanglakaristus peab olema võimalikest valikutest viimane. Mööndes, et vajadusel tuleb seda varianti siiski rakendada. Raskete kuritegude puhul tuleb ikkagi kohtumenetlus ja kohus otsustab karistuse. Küll on alaealiste karistustele seatud ülempiir: kui täiskasvanutele võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva, siis alaealisele kuni kümme. Vangistuse ülempiir alaealistele on kümme aastat, sealhulgas ei saa lastele määrata eluaegset vangistust.

Kõikide nende erisuste loomise põhjus on Pakosta kinnitusel väga lihtne: alaealise aju on alles arenemisjärgus. Neil puudub samasugune arusaamisvõime või põhjuse-tagajärje seoste mõistmine, nagu me eeldame täiskasvanutelt.

Viimase kümne aastaga on alaealiste õigusrikkumiste arv märkimisväärselt vähenenud: kuus korda. Alaealiste süütegusid oli 2012. aastal 23 632 ja 2023. aastal 3932. Aastast 2016 tänini on surmaga lõppenud juhtumite puhul süüdi mõistetud viis alaealist.

"Kuriteo toimepanemist ei õigusta miski, kuid ennetuse seisukohast peame meeles pidama, et õigust rikkuv noor vajab sageli ka abi," nentis Pakosta. Mõeldes sellega seda, et midagi lapse keskkonnas või temas endas on ilmselt sellist, mida on vaja muuta, toetada. Mööda ei saa vaadata vaimse tervise probleemidest, kiusust või ise vägivallaohvriks olemisest. Samuti kindlameelse ja julgustava vanema või vanemafiguuri olemasolust.

Kogukonnavaim – varjul olnud lüli probleemsete laste aitamisel

Probleemsetest lastest ja käitumishälvete põhjustest rääkides rõhutakse peamiselt kodusele elule ja eakaaslaste survele. Aga ehk peaks rohkem ka olematule või nõrgale kogukonnavaimule tähelepanu pöörama?

Tugevate kogukondade olulisusele õigust rikkuvate noortega tegelemisel juhtis tähelepanu Tori vallavalitsuse lastekaitsenõunik Liina Lelov-Aasmaa. Ta tõi esile, et vald on võtnud sihiks kõikides piirkondades aidata kaasa tugevate kogukondade tekkele, näiteks on loodud või luuakse kogukonnakeskused, korraldatakse ühistegevusi (jaanipeod, hoovikohvikud, spordivõistlused).

Kogukonnakeskne lähenemine tähendab seda, et elanikud ise kujundavad oma elukeskkonna, kaasates sellesse nii noori kui vanu. Kogukond saab noori toetada neid enda tegevusse kaasates, luues neile võimalusi eneseteostuseks või osaluseks. Ühtehoidvas kogukonnas on hädasolijad paremini märgatud.

Nüüdseks siitilmast lahkunud psühholoog Mihkel Velström ütles mõne aasta eest Õpetajate Lehele antud intervjuus, et ühiskond on muutunud järjest individualistlikumaks: rõhk on isiklikul edul. Et meie-tunnet on märksa vähemaks jäänud ja mina-tunnet palju juurde tulnud. “Ütluses “kui laps ei tunne, et küla teda hoiab, põletab ta selle maha, et soojust tunda” on sügav tõetera sees,” möönis Maarjamaa hariduskolleegiumis noortega töötanud psühholoog. “Kogukonnal on selliste laste aitamisel väga tähtis roll.”