Palkade ja sotsiaalmaksude summa oli Eestis 2011. aastal 7,45 miljardit eurot. See oli 46,7 protsenti ehk pisut alla poole kogu Eestis loodud lisandväärtusest ja üsna lähedane viimase kümne aasta keskmisele. Teisisõnu, loodud lisandväärtuse töötajale kuuluv osa on praegu umbes sama, mis see on olnud kümne aasta keskmisena.
Tollal, 2001. aastal oli palkade ja sotsiaalmaksude summa 2,8 miljardit eurot. Eestis välja makstavate palkade summa on kasvanud kümne aastaga 140 protsenti. Hinnad aga on samal perioodil tõusnud 49 protsenti.
Tagasilöök kriisi ajal
Majanduskriis aastatel 2008–2009 andis palkade kasvule tagasilöögi, sest meie ettevõtete väljavaated oma kaupa ja teenuseid müüa halvenesid järsult.
Näiteks kauba eksport langes 2009. aastal ligi neljandiku, võrreldes eelnenud aasta tasemega. Koos siseturu nõudluse langusega (kaubandus, ehitus) vähenes töökohtade arv. Eestis kahenes tööga hõivatute arv 2007. aasta rekordkõrgelt 660 000 inimeselt 554 000ni 2010. aasta alguseks.
Ettevõtted pidid ellujäämise nimel kulusid kärpima, sest toodangu müük ja marginaalid vähenesid. Paljud ettevõtted, mis küllalt kiiresti kärpeid teha ei suutnud, olid sunnitud tegevuse lõpetama.
Nõudluse nii kiire muutus oli ootamatult järsk ja eksportivad ettevõtted said oma välispartnerilt sisuliselt üleöö teada, et juba homme nende toodangut enam ei vajata. Tagantjärele võib öelda, et mida kiiremini ettevõtted oma tootmist piirasid, seda kindlamini õnnestus pankrotti vältida ja nõudluse taastumisel inimesi tagasi tööle võtta.
Kui ettevõttel tulusid ei ole või need on näiteks kolmandiku võrra langenud, on äärmiselt tähtis oma tegevust vastavalt kohandada.
2009. ja 2010. aastal välja makstud palgad langesid. Peamine mõjutaja oli ikkagi tööhõive langus. Samal ajal palkade osa sisemajanduse kogutoodangust, millest oli juttu eespool, isegi kasvas, sest ettevõtete rahavoog nõrgenes veel enam.
Nüüdseks on ettevõtete rahavoo ja tööjõukulude suhe jõudnud enam-vähem sellisele tasemele, kus see tõenäoliselt stabiliseerub. Peamine on siiski tähele panna, et ettevõtte edust oleneb palgatase. Kui näiteks 100 töötajaga ettevõtte käive on miljon eurot, siis tööjõukulud (palgad koos sotsiaalmaksuga) ei saa ületada 10 000 eurot aastas inimese kohta, isegi kui ühtegi muud kulu ei ole.
Brutokuupalgana võimaldaks see maksta veidi üle 600 euro. Teeninduses (juuksuri eriala, IT) on võimalik tõepoolest leida tegevusi, kus personalikulu on valdav. Paljudes valdkondades on olukord mõnevõrra keerulisem, sest tööjõu kõrval leidub palju muid kulusid – pikaajaliselt ei saa ettevõte maksta rohkem palka, kui ta lisandväärtust loob.
Suur palk eksportivast ettevõttest
Ettevõtteti on palgad siiski üsna erinevad. See on loomulik, sest tegevusalade kaupa erinevad töö keerukuse aste ja oskustega inimeste kättesaadavus. Näiteks tootmisettevõtetes on tunda pigem inseneride ja tootmisjuhtide puudust.
Kui vaadata Eesti suuremaid eksportööre, siis juba 2010. aastal oli 40 suurema eksportööri hulgas 21 ettevõtet, mille keskmine palgatase ületas 1000 eurot kuus. Nende seas oli omakorda üheksa ettevõtet, mille keskmine palgatase oli üle 1300 euro kuus. Eesti keskmine palk oli 2010. aastal 788 eurot ja 2011. aastal 831 eurot kuus.
Tuleb lisada, et suuremate eksportijate puhul on valdavalt tegemist suure arvu töötajatega. 40 suurema eksportööri hulgas oli 25 ettevõtet, millel oli üle 200 töötaja. Loomulikult on tööstussektori sees erinevused suured, aga Eesti mõistes suurtes tööstusettevõtetes 600 eurost madalamat keskmist palka sageli ei näe.
Samal ajal jäi kaubandussektori suuremates ettevõtetes keskmine palgatase vahemikku 430–700 eurot (nendes viies valitud ettevõttes töötas 2010. aastal üle 6300 inimese). Üheski suuremas kaubandusettevõttes ei ületanud ettevõtte keskmine palk riigi keskmist palka. Seega erineb palgatase sektoriti märkimisväärselt.
Lihtsamini õpitavates ametites on palgatase selgelt madalam, sest seal on konkurss töökohale märksa suurem ja ettevõttel võimalus töötajaid rohkem valida. Kui lihtsamate ametite esindajate sissetulekud hakkaksid ületama keerulisemate alade palgataset, koonduks tööjõud paratamatult sinna sektorisse ja suurendaks seal töötajatevahelist konkurentsi veel.