Ausalt öeldes on Eesti majanduselu viimasel ajal pakkunud nii palju uut ja huvitavat, et jään oma teemavalikuga jänni. Üks on selge: igav ei ole. Uudiseid tuleb uksest ja aknast. Ja isegi baleriinile või luuletajale ei ole vaja pikalt seletada, et raha ei tule seina seest ja nafta ei purska diivanist.
Me kõik oleme tahes või tahtmata homo economicus’ed, kes koos kõndima ja kõnelema õppimisega peavad hakkama langetama muu hulgas majanduslikke otsuseid. Ja millegipärast on see nii seatud, et mõnel inimesel ja mõnel rahval kukuvad need otsused paremini välja kui teistel.
Kui kellelgi on praegu palju või vähe raha, ei ole see enamasti juhtunud üleöö. Kui välja jätta loodus- ja muud õnnetused. Enamasti ja põhiliselt on see ikka pika aja jooksul langetatud otsuste tagajärg.
On käitumismallid, mida loetakse ratsionaalseks, ja on need, mida ei loeta. Kusjuures ratsionaalselt käitumiseks ei ole sageli tarvis lõpetada majandus- või äriteaduskonda mõnes juhtülikoolis. Mõnel inimesel kukub see hästi välja õppimatagi, mõne puhul pole kasu mitmest diplomist.
Ühendatud anumate põhimõte
Tahan kirjutada ühiskondlikust, et mitte öelda ajakirjanduslikust suhtumisest teatud käitumismallidesse. Ajendiks tõusnud lärm piiriülese bensiinikaubanduse üle. Täpsemalt Narvast Venemaale korraldatavate “turismireiside” üle. See, et Lõuna-Eestist suurte bensiinipaakidega Volkswagenitega idanaabrite juurest mootorikütust ostmas käiakse, on vana uudis.
Nimetatud transiidist on sealkandis elatud pikemat aega. Teadjamad oskavad isegi väita, et Vene bensiini ei tasu osta ainult selle odavuse, vaid ka kvaliteedi pärast. Kallimate autode omanikud ei julge prestiižikate Skandinaavia firmade kütust oma bensiinipaaki üldse kallata.
Nagu ma juba varem öelnud olen, on odavalt ostmine ja kallimalt edasimüümine kapitalismi alustala ja laiemalt võttes kogu ärinduse alus. Kust ostetakse ja kuhu müüakse, ei ole seejuures tähtis.
Uuele tasemele jõuti piiriüleses äris aga Narvas, kus mitu korda päevas hakkasid Venemaal käima 500-liitriste ja suuremategi kütusepaakidega turismibussid. Pardal mõni karvasema välimusega ”turist“, et sellist paaritunnist huvireisi naaberriiki piirivalve silmis nime poolest õigustada. Miskipärast leidsid teatud võimuesindajad põhjust häält tõsta ja abinõusid otsima hakata. Eesti riigil saamata jäänud maksutulu oli üks tugevamatest argumentidest.
Teeme ühe asja siin kohe selgeks. Erinevalt salasuitsust ja salaviinast ehk maksumärgistamata kaubast ei saa Venemaalt kaasa ostetud odava bensiini Eestis kallimalt edasimüümine kuidagi olla kriminaalne ega isegi taunitav tegevus. Mingil põhjusel – enamasti on selleks maksud – maksab teatud kaup eri riikides väga erinevat hinda. Üks Eesti Ekspressi ajakirjanikest tõestas isegi, et odavlennufirmaga tasuks käia Saksamaal perele süüa ja juua ostmas.
Turumajanduslik loogika ütleb üsna üheselt, et kui mingi kaup on teisel pool piiri kallim, tasub seda siinpool kokku osta ja teisel pool müüa. Ühendatud anumate printsiip peaks vabakaubanduse tingimustes hindu ühtlustama. Aga võta näpust, sageli see ei toimi.
Vanad sõbrad
Üks põhjusi on kindlasti erinev jõukuse tase. Rikkamas riigis on tööjõud ja toorainedki kallimad. Seepärast maksabki Norras toodetud kilo vorsti rohkem kui Eestis toodetu, rääkimata Hiinast.
Sigaretid, alkoholi ja mootorikütuse on aga kavalad valitsused eriti ahvatlevaks maksustamise objektiks kuulutanud. Ja mitte selle pärast, et inimesed tervislikke eluviise harrastaksid ja rohkem jala käiksid. Vaid ikka seetõttu, et valitsused teavad: kes korra harjunud viina jooma või autoga sõitma, teeb seda pärast järjekordset hinnatõusugi.
Üksnes valitsuste suhtumine Soomes alkoholi ja Venemaal bensiini tarbimisse on väga erinev. See erinevus annabki põhjust võõrsil ostmas käia. Näiteks Norras on õlle aktsiisimaks 257 protsenti ja Soomes 125 protsenti, samal ajal kui Rumeenias, Bulgaarias, Saksamaal ja Luksemburgis jääb see alla kümne protsendi.
Mis mind kogu selle loo puhul hämmastas, on inimeste variserlikkus. Miskipärast sallitakse teatud käitumismalli ühes kohas ja teises kohas mitte. Huvitav, miks näiteks Tallinna, pigem küll Helsingi linnavalitsus ei ole lärmi tõstnud aastakümnete jooksul Soomest tulnud miljonite vodka- ja õlleturistide pärast.
Olen kindel, et alkoholi eri hinnaga Põhja-Eestisse meelitatud janused soomlased on aidanud tugevalt kaasa Tallinna ja Harjumaa elustandardi tõusule, mis märgatavalt ületab Eesti keskmist. See, et samal ajal on teeninduse tase alla käinud ja õlu Raekoja platsil maailma üks kallimaid, käib asja juurde. Seetõttu ei olegi ma kuulnud Balti mere lõunarannalt kurje hääli, mis kutsuksid sellist spekulatiivset tegevust lõpetama.
Küll kostab kurje hääli põhja poolt. Soome ahne valitsus tõstab alkoholiaktsiisi endiselt ennaktempos. Mis meeldib Tallinna baari- ja poepidajatele veel enam. Asi on omandanud isegi poliitiliselt ebakorrektse varjundi. Soome alkoholitootjad kasutavad aktsiiside vastu võitlemiseks eestlasi. Novembri alguse Postimees kirjutas, et Soome õlle- ja karastusjookide liit lasi trükkida õllepudeli etiketi tekstiga ”Mida rohkem soomlased joovad, seda rohkem eestlane rõõmustab“. Kohe näha, et vanad sõbrad!
Hinnad ühtlasemaks!
Tallinna-Helsingi liin ei ole maailmas ainuke piiriülese ostlemise koht. Kes vähegi maailmas reisinud, teab, et sama toimub Rootsi-Taani, Norra-Taani, Saksamaa-Taani, Šveitsi-Itaalia ja ka näiteks Kanada-USA piiril. Ja selles pole midagi imelikku, pigem vastupidi. Ja minu arvates on see hea. Mingil moel see kindlasti ühtlustab hinnataset riigiti.
Teiseks võimaldab see ratsionaalselt käituvatel inimestel kas raha kokku hoida või juurde teenida. Kuna söök ja jook moodustavad suure osa keskmise pere väljaminekust, on loomulik, et just selles valdkonnas omandavad hinnaerinevused väga suure tähtsuse.
Statistika väidab, et toidu ja mittealkohoolsete jookide hinnaindeks (EL27=100) on kõige kõrgem Norras (154) ja kõige madalam Poolas (64). Eesti oma 80 punktiga kuulub endiselt odavamate riikide hulka. Maailmas reisivale turistile teadmiseks: kalleim alkohol on Singapuris, Norras ja Islandil, odavaim aga Moldovas, Ukrainas ja Venemaal. Kas nüüd sellepärast oma puhkuseplaane ümber teha, on iseasi.
Lõpetuseks üks lõbus lugu viinaturistide teemal. See juhtus eelmise sajandi lõpus Kopenhaagenis, Taani pealinnas. Teatavasti juhtub paljude rootslaste ja norralastega Taani jõudes täpselt sama mis soomlastega Tallinnas. Kui nad laevalt maha astudes veel kained on, siis üsna varsti enam mitte. Eks see ole tekitanud nii siin kui seal sarkastilisi nalju naaberrahva üle. Taanlased otsustasid tookord eriti räige nalja kasuks.
Oli nädalavahetus ja ilus ilm. Malmöst tulevate laevade (silda veel ei olnud) vastuvõtuks oli sadamakai piduehtes. Suured loosungid teavitasid turiste erilisest külalislahkuse päevast. Külaliste heaolu ja pidutuju pidi muu hulgas kõrgel hoidma väike naps. Laevatrapi juurde oli kaetud pidulaud.
Kõigil saabujatel paluti puhuda alkomeetrisse. Kellel näit madal või hoopis puudus, paluti vastu võtta päevapuhune tervitusnaps. Uus puhumine ... Ja kui ikka veel ei aidanud, veel üks naps.
Vaoshoitud eestlastel on taanlastelt ilmselt veel palju õppida!