Peeter Järvelaid: Vabadussõja kangelastest ja ilmasõja ohvritest

Peeter Järvelaid

FOTO: PP

Meie kliimavööndi ilusaim aastaaeg on käes. See on aeg, kui meie hinges peaks olema kõige vähem ängi ja saab mõelda elu ilusamale küljele. Suve alguse pühitsemine viib mind sageli mõttele meie kultuuriliste juurte üle.

Eesti rahva mälus paistab olevat nii mitu ajaloolist ladestust, mis pole veel mingiks valitsevaks käitumismalliks sulanud. Poolakad austavad meist vist hardamalt oma esivanemaid. Kas see on seotud vaid usuga, ei tea, aga näiteks Zakopane surnuaia väraval on kiri “Rahvus on rahvas ja tema hauad”. Selle loogika põhjal on mõistetav, miks hingedepäeva (novembris) pühitsetakse kogu Poolas massiliselt ja kalmistud pole seal riigis kunagi inimtühjad.

Mihkli kalmistul

Väljaspool Tallinna tekib vahel tunne, et meid on arvult nii väheks jäänud, et ei jätkugi igale kalmistule minekuks. Eesti väikekalmistutel tunnetab meie rahva pidevat kiirustamist lausa füüsiliselt. Üks selliseid väikesi ja suhteliselt meie ühiskonna ”keskmist kalmistukultuuri“ esindavaid surnuaedu on Mihkli kalmistu Koonga vallas Pärnumaal. Kui püüaks meie kultuurile laiendada seda poolakate mõtet, et rahvuse hulka kuuluvad me esivanemadki, kes puhkavad nii riigi tähtsamatel kui lihtsatel väikeste kogukondade kalmistutel.

Pean tunnistama, et sattusin Mihkli kalmistule esimest korda tänavu 22. mail, kui viimsesse puhkepaika saadeti professor Gabor Bereczki (1928–2012).

See päev oli Mihkli kalmistu loos kindlasti eriline, sest asetati ju pärgi nii meie riigi presidendi kui Soome ja Ungari riigi poolt ning ärasaatjate hulgas oli avaliku elu tegelasi, kes kuuluvad Eesti kultuurieliiti.

Mark Soosaar, kes kultuuriinimesena tundlikum kui ülejäänud kohalikud, püüdis kohaliku valla meestele hingele panna, et oma kalmistu eest võiks tulevikus enam hoolt kanda. Eriti kevadel-suvel, kui siia tullakse kaugemaltki kui Koongast või Pärnust.

Mihkli kalmistu on nüüd Bereczki matuste järel kantud rahvusvahelisele kaardile, sest kui temast ikka ja jälle teaduslugudes kirjutama hakatakse, mainitakse kindlasti tema soovi olla sängitatud oma sünnimaast kaugele külakalmistule.

Mihkel Lülli rusikahoop

Ajalooga on sageli nii, et üks lugu lükkab jutustama (uurima) mõnda juba unustatud lugu. Bereczki matustega seoses kerkis esile veidi laiem teema: kes enne suurt keeleteadlast ja tõlkijat on meie kultuuri heaks suurima panuse andnud ja kelle viimane puhkepaik on samuti Mihkli kalmistul?

Bereczki olevat Eestisse eemalt tulnuna alati rõhutanud: imelik, miks on unustusse langenud Koonga vallas sündinud ja Mihkli surnuaial puhkav Mihkel Lüll (1884–1941). Lüll oli sündinud Pikavere külas Koonga vallas Naelaka talus taluomaniku pojana. Kui otsida tema kohta andmeid, leiame, et ta oli põllu-, metsa-, sõja- ja kirjamees.

Lülli koolitee oli seotud Tammiku valla- ja Pärnu linnakooliga, edasi viisid tema õpingud juba Venemaale. Seetõttu oli ta 1917. aastal Eesti ajaloole väga otsustavatel hetkedel saatuse tahtel Petrogradis. Ajaloos on kindlasti suuremaid ja väiksemaid kangelasi, aga kangelased on kindlasti need inimesed, kes suudavad omale antud rolli maksimaalselt realiseerida.

Eesti riikluse sünd jääks tulevikus Koonga kandi lastele paremini meelde, kui neile räägitaks seda lugu seoses oma valla mehe Mihkel Lülli käiguga tollase Venemaa valitsuse juhi vürst Georgi Lvovi (1861–1925) juurde.

Seda enam, kui seda rääkida lastele näiteks koos looga, kuidas Eesti taasiseseisvumisel president Lennart Meri USA presidendi kalli vana gloobuse peale pastakaga häid kalapüügikohti märkis ja nii päris palju maailma lisatähelepanu Eestile tõmbas.

Õigusajaloolasena tuleb siiski öelda, et vaatamata meie keerulisele 20. sajandi ajaloole, oli Eesti omariikluse eelduste tekkimisel ülioluline etapp tõesti 1917. aasta kevad, kui veel toimiva Venemaa raames sisuliselt halduslike piiride kehtestamisega loodi Eesti Vabariigi põhipiirid.

Samuti oli just autonoomiataotlus seotud otseselt paljude nende eeldustega, mis tegid Eestist lõpuks iseseisva riigi. Eelnõu oli Venemaa valitsusele üle antud juba 17. (30.) märtsil 1917.

Et eelnõust saaks seadus, otsustati Peterburi eestlaste toel ”aidata see läbi suruda ka revolutsioonilisel teel” ja kuni 40 000 eestlast marssis nimelt selle eelnõu toetuseks rongkäigus läbi Petrogradi 26. märtsil (8. aprillil) 1917.

Rongkäigule andis lisajõudu 12 000 – 15 000 Eesti sõjaväelast 30 orkestriga! Ametlikult korraldati rongkäik Eesti talurahva vabastamise tähistamiseks, nagu oli see ametlikult olnud näiteks meie üldlaulupidude loa saamisel.

Pärast seda manifestatsiooni läksidki Eesti esindajad vürst Georgi Lvovi vastuvõtule, et eelnõu kinnitamist kiirustada. Imposantsuse pärast võeti kaasa Koonga vallast pärit suure habemega turjakas sõjaväelane Mihkel Lüll, kes olevatki seal valitsusjuhi kabinetis põrutanud rusikaga peaministri lauale ja käratanud: ”40 000 Eesti sõduri nimel Petrogradi garnisonis nõuan otsekohe seaduse kinnitamist!”

Venemaa peaminister püüdnud sõjameest rahustada, lubades, et tehakse kõik, mis võimalik. 30. märtsil (12. aprillil) 1917 kinnitas valitsus Eesti autonoomia seaduseelnõu (määruse). Selle seadusega ühendati Eesti rahvuslik maa-ala üheks kubermanguks.

Kubermangu asjaajamine anti valitsuse määratava eraldi komissari kätte, kelleks sai Tallinna linnapea advokaat Jaan Poska (1866–1920). Eesti riikluse seisukohalt oli ülioluline, et selle aktiga oli ette nähtud vast loodud ”suure“ Eestimaa kubermangu (see oli juba meie praeguse riigi tuumikala) maanõukogu moodustamine. See siis kuulutas 1917 novembri lõpus end kõrgeimaks võimuks Eesti alal.

Lülli panus Eesti riigi sündi oli kindlasti suurem kui kuulus rusikahoop vürst Lvovi kabinetis, aga see oli sedavõrd sümboolne, et jäigi Lülli legendina saatma elu lõpuni.

Lüll püüdis pärast Vabadussõda leida endale kohta Eesti poliitilises elus, üritades 1920. aastal pääseda riigikokku nimekirjas Sõjameeste Võit, kuid tema nimekirja ei saatnud sõja järel enam edu. Kuid teenete eest Vabadussõjas anti talle Läänemaal Vanamõisas väärikas elukoht, kus ta 1941. aasta traagiliste sündmusteni tegutses.

Kas teadsid Lülli hukkajad suvel 1941, et just selle mehe rusikahoop murdis Eestile 20. sajandil tee omariiklusele, või tegutsesid nad Vabadussõja kangelasega arveid klaarides pimedast vihast, me ilmselt teada ei saagi.

Lülli matsid lähedased Mihkli kalmistule ja talle tegi tammepuust lihtsa risti Pikavere taluperemees.

Lülli haua rist on ajast puretud ja ootab asendamist suurema hauatähisega, millelt nii kohalikud kui võõrad võiksid lugeda, et seal puhkab meie riigi sünni juures südame ja hingega tegutsenud mees.

Ohvrid ja kangelased

Koonga kandi lapsed aga võiksid sellest õppida, et ajaloos on hetki, kui suurte sündmuste ligi satuvad lihtsurelikud, ja siis sõltub juba mehest või naisest endast, kas ollakse valmis selleks, mida saatus neile ette pannud. Mihkel Lüll sai oma rolliga Petrogradis 1917. aastal hakkama ja seetõttu loeti teda õigustatult kangelaseks kodukandist kaugemalgi.

Mihkli kalmistul on suure kultuuriloolise väärtusega Mihkli Vabadussõja mälestussammas. Koonga vallas avati esmalt see mälestussammas 1926. aasta mais.

20. sajandi teisel poolel langes kuju hävitajate küüsi ja alles 1988. aasta võidupühal taasavati Mihkli kalmistul Vabadussõja monument.

See sammas on oma mõõtudelt suhteliselt tagasihoidlik, kuid minu arvates üks huvitavamaid Eestis. Kirjutades 1926. aastal tekste Vabadussõja mälestusmärgile, panid Koonga mehed kirja väga sügava õpetuse, kuidas kirjutada suurte konfliktide perioodi ajalugu.

Mihkli kalmistu mälestuskivil on kirjas nii ilmasõjas hukkunute kui Vabadussõjas langenud kihelkonnameeste nimed.

Vahetult Esimese maailmasõja ja Vabadussõja järel olid lihtsatel Koonga meestel kindlad kriteeriumid. Nad nimetasid maailmasõjas langenud omakandimehi ”ilmasõja ohvriteks“ (võõras väes, võõras mundris, võõraste lippude all langenu on ohver ja see ei sea kahtluse alla kuidagi nende meeste au, julgust ega väärikust).

Kangelaseks lugesid Koonga mehed aga ”oma riigi eest auga lahingus langenuid“ (sõdida tuli selgesti Eesti riigi eest ja oma lippude all, samuti lugesid need ise sõjast osa võtnud mehed, et kangelased on vaid need, kes langenud lahingus sõdurile väärikal kombel).

Seega on mälestuskivil kirjas selge piirang: ”Vabadussõja kangelastele, kes auga lahingus langenud“.

Praegustel 20. sajandi pärandi otsustajatel, kellest paljud pole kunagi püssirohusuitsu lõhna tundnud, tasub meelde jätta vanade sõjameeste teadmine, et sõda pole naljaasi ja igale sõjamehele pole saatus andnudki võimalust auga lahingus langeda. Sõda on julm vaatemäng, kus alati on olnud ja on tulevikuski kangelastest palju enam ohvreid.

Ida-Euroopa ajalugu 21. sajandil pole suutnud siin selget vahet teha ja tõmbleb sageli nagu Venemaa otsingutes, kus vahel püütakse kangelaseks olekut isegi pärandatavaks teha. Selline praktika ei peaks kuuluma meie kultuuri.

Mark Soosaarel on kindlasti õigus, kui ta arvas Gabor Bereczki matuste ajal õitsvate sirelite vahel seistes, et Mihkli väike kalmistu koos Vabadussõja mälestussambaga peaks olema meie kultuurile säilitatud kui tükike ehedat rahvatarkust, kuidas saada hakkama oma ajalooga.

Mulle tundub, et üks ajalootund sel kalmistul Koonga valla koolilastele igal kevadel teeks neist selles mõttes haritud inimesed, kes saaksid kogu elu hästi aru nii sõdade loomusest kui sellest, kuidas rasketes oludes on inimesed siiski suutnud inimeseks jääda.

Tagasi üles
Back