Pärnu kultuurikalendrist leiab pea igal kuul vähemalt kolm näituseavamist. Suvepealinna kunstirikkuse tingivad nii näitusepindade rohkus kui hulk kunstihuvilisi inimesi, kes alles alustavatele kunstnikele tihti abikäe ulatavad.
Väikegaleriid aitavad kunstielu edendada
/nginx/o/2017/04/05/6522407t1h39ed.jpg)
6. juuli 2012, 11:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnus on näitusepindu üsna palju, kunstiaustaja võib üles lugeda vähemalt kümmekond saali või vaba seina. Neist suuremad on Pärnu linnagalerii raekojas ja kunstnike majas ning uue kunsti muuseum, väiksemad aga näiteks Pärnu haigla, keskraamatukogu, villa Artis, Nooruse maja, paljud suvepealinna kohvikud ja asutused, mis samuti Pärnu kunstielu edendamisse oma panuse annavad.
Ars longa, vita brevis est
Pärnu haigla on Eestis omasuguste seas ainulaadne, kuna juba haigla internetilehelt leiab külastaja gallupi, mis pärib, kas haiglas toimuvaid näitusi ikka külastatakse. Hospidalis saab kunsti nautida esimesel korrusel asuvas kohvikus ja teisele korrusele spetsiaalselt ehitatud galeriis.
Pärnu haigla turundusspetsialist ja näituste kuraator Errit Kuldkepp leiab, et haigla steriilne keskond, mis muidu ehk patsientidele õiget turvatunnet ei paku, saab kunsti abiga märksa inimlähedasemaks. Peale selle pakuvad eri loojate tööd huvi nii patsientidele kui töötajatele endale, seega on kunstiteraapia igati teretulnud.
Kuldkepi jutu järgi piisab Pärnus palju häid tegijaid, et iga kuu vähemalt korra näitust vahetada.
Villa Artise perenaine Viivika Orula rõhutab esteetilist lisaväärtust, mida näituste korraldamine nende külalistemajale toob.
Artises on tavaliselt juba aasta ette teada, kes ja millal oma pildid üles riputab, mõnikord toimub spontaanseid näitusi. Villa Artise missiooniks loeb Orula muu hulgas tutvustada neid kunstnikke, kes muidu ehk Pärnusse teed ei leia.
„Enamik kunstnikke jõuab meieni minu kutse peale ja tavaliselt valin nad välja isiklike eelistuste kaudu,” räägib Orula. “Oleme aidanud ka siis, kui kunstnik on nii soe inimene, et tahaks temaga koostööd teha.”
Nooruse maja direktor Uudo Laane teab aga oma kogemusest rääkida, et nende galerii seinad täituvad juba enne, kui jõutakse järgmise näituse tegijat otsima hakata.
„Möödas on need ajad, kui ma kunstnikke otsima pidin, praegu võetakse meiega ikka pigem ise ühendust,“ kommenteerib Laane.
Selles on heas mõttes süüdi oma maja inimesed, kuna kunstiringe tegutseb Nooruse majas palju. Teine seltskond inimesi olevat need, kes ise soovivad enda töid publikule näidata.
Eraldi tasu kunstnike käest ei võeta, selle asemel püütakse nõu ja jõuga toeks olla, kuna see annab Laane arvates asutusele teatava lisaväärtuse.
Peamine mure raha
Pärnust pärit noor kunstnik Kärt Koosapoeg alias Millimallikas on oma kodulinnas näitusi korraldanud juba mitu korda. Esimene isikunäitus „Homo ludens ehk mängiv inimene“ toimus tal eelmisel suvel Frensi kohvikus, järgmised aga juba näiteks Tartu ülikooli Pärnu kolledžis ja Nooruse majas, koostöös kaasteelistega oli üks väljapanek Pärnu linnagaleriis.
Millimallikas tunnistab, et põhiprobleem näituse korraldamisel on alati raha, täpsemalt selle puudumine.
Kuigi enamik näitusepindu on Pärnus tasuta, tuleb muuks vajalik rahasumma leida kunstnikul enesel. Millimallika esimene näitus, mis oli üleval vaid kuu aega, läks raamimise, lõuendite, värvide ja kõige muu ostmisel maksma näiteks natuke üle 2000 krooni. Heal juhul müüb kunstnik näitusel mõne töö, siis saab tavaliselt kulud tasa.
„Mind on väga palju aidanud oma kool – Sütevaka gümnaasium, mis toetas tööde raamimist ja näituse ülesseadmist,“ on Koosapoeg veel nüüdki oma aitajatele tänulik. Toetajateta jäänuks paljud eksponeeringud kunstniku arvates ära. Ta lisab, et abi on tõenäoliselt igale alustavale noorele alati teretulnud ja toeks on seegi, et vähemalt tühjade seinte leidmisega Pärnus probleemi pole.
Väiksemate näitusepindade puhul piisab kunstnikul Pärnu metseenide jutule minemisest paar kuud kuni pool aastat enne näituse avamist.
Suurte ja ametlike galeriide avaratesse saalidesse pääsemiseks peab näituseaja sageli üle aasta varem broneerima ja veel konkursil osalema.
Väljaspool järjekorda ja erandkorras näituste organiseerimine maksab linnagaleriis 3.20 eurot tund. Samal ajal pakub näiteks kunstnike maja võimalust külaliskorteris resideerida ja seal inspiratsiooni ammutada.
Linnagalerii ruumides nii raekojas kui kunstnike majas on avatud ateljeed, kus korraldatakse eri kursusi ja saab mitme professionaali käest nõu küsida.
Kõik näitusepindade pakkujad lisavad, et oma asutuse kaunistamise kõrval on väga oluline noorte aitamine ja tihtipeale juhendaminegi, kuna alustajatel ei pruugi näituse korraldamise oskusi olla. Tihti on tarvis soovitusi raamijate otsimisel, aga ka uusi kontakte, et kunstnikuhakatis ühe väljapanekukuga oma loojateed ei lõpetaks.
Millimallikas toob välja, et kuigi näituse korraldamine pole lihtne, on see väga vajalik, sest võimalus publikuga oma töid jagada on iga kunstniku arenguks ülitähtis. Tasuta näitusepinnad andvat aga motivatsiooni oma unistustest mitte loobuda.