Armageddon, Pärnu, 28. juuli 2012

Raavo Raadik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bussipeatus Vee tänaval Peterspordi poe ees.
Bussipeatus Vee tänaval Peterspordi poe ees. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Tõesti ei kujuta ette, millega Pärnu on ära teeninud sellised katsed elanikkonna kallal, tõesti ei mõista, miks oli tarvis lammutada aastatega juurdunud ja peaasi toiminud süsteem, mille põhimõtetega inimesed olid harjunud aastaid.

Mäletan, kuue aastaselt, kui elasin Vana – Pärnus, sõitsin vanemate käeotsas toonasesse 15. lasteaeda bussiga number üks. Sama buss toimetas jõnglase koju tagasi. See oli 34. aasta eest.
Mäletan, juba koolijütsina, viis neljandasse keskkooli, õigeks ajaks, nüüd juba Mai elamurajoonist buss number 19. See oli nii 33. aastat  ja nii see oli kuni Pärnu jaoks märkimisväärse päevani.

Laupäev, 28. juuli aastal 2012. Viimane fraas sobiks suurepäraselt maiade kalendri ennustatud armageddonist jutustava filmi pealkirjaks. Ja eks ta iseloomustab suurepäraselt praegu linna bussiühenduses toimuvat segadust.

„Ratsiti ära“

Suhelnud mitme endise pärnakakaga, kes täna lapsepõlvelinnas enam ei ela, kuid ikka aeg-ajalt suvepealinna trehvavad, on jäänud meelde väide: „Pärnu bussiliiklus on lihtne ja harjumuspärane. Kõik teadsid, Maist tuli number 19 välja poole paiku, number üks väljus samal ajal Vana – Pärnust.
Nüüd on see teadmine muutnud ajalooks. Korraldajad on korraldanud segaduse, mis bussiga liiklevates inimestes tekitab küsimusi. Seda mitte ainult minul. Nii peatusest, kui bussist kostub arusaamatust, miks selline ratsionaliseerimine üldse ette võeti?

Kas Pärnu linnavalitsejatel on omalaadne suurushullustus, et meie vana liinisüsteem, mis oli inimestele nii harjumuspärane ja omane, tuli muuta logisevaks ning suurlinna kombel keeruliseks monstrumiks?    

Tõesti, ümberistumised sobivad suurlinna. Nendin, Tallinnas on raske panna liikuma bussiliini, mis sõidaks Lasnamäelt Mustamäele ning püsiks sealjuures graafikus. Kuid Pärnu ja Tallinna vahemaad pole võrreldavad.

Lisaks jääb minule ja mitte ainult, arusaamatuks reformile eelnenud lubadus: „Ühendus linnaosade vahel paraneb ning punktist A punkti B pääseb kiiremini.“

No ei pääse ju! Uus – Saugasse liigub varasema kolme bussi asemel kaks. Liin number viis käib külakorda Vana – Pärnu ja Uus – Sauga vahet. Nii – et Uus – Saugast, pääses varem tõe poolest iga 20. minuti tagant kesklinna, nüüd seda enam ei saa. Ja ärge rääkige, et reisijaid oleks olnud vähe. Kuningaks olev oma silm kinnitas, täituvus oli üle poole. Seda juba sõidu alguses. Sõltumata kellaajast.

Perestroika Pärnu moodi

Tõesti ei mõista, vaatamata linnavõimu kõigile selgitustele, miks oli sellist perestroikat tarvis? Kokkuhoid? Ei usu, linna eelarvejooned räägivad muud.

Milleks oli vaja anda lubadusi, pärnakad saavad voldikud postkastidesse, milleks oli vaja kinnitada, kõik möödub valutult ja pärnakad ainult võidavad?

Mäletan, endise linnapea Mart Viisitamme suurimaiks süüdegudeiks peeti liuvälja planeerimist, linna võlakoormuse suurenemist – remonditi kaks kooli ja ehitati spordihall. Lõpetuseks oma persoonile täiendava reklaamkampaania tellimist eraettevõtjailt. Liuvälja ei tulnud, koolid remonditi ja spordihall on samuti olemas. Reklaam (anti) oli ja Viisitamm pole enam linnapea ka mitte.

Tänased linnavalitsejad ei ehita. Nad lammutavad aastate jooksul arenenud taristut. Seda vähemalt minu, kohut käiva kriminaali arvates. Mõtisklen, kas äkki lugupeetud Pärnu linnavolikogu ei peaks erakorraliselt kokku tulema? Rääkisin – sõitsin koolivennast linnavolinikuga laupäeval, nautides uue liinikorralduse hüvesid. Aga tema istub opositsioonis, tema hääl on hüüdjaks kõrbes.  Terve mõistus soovitab, see vististi ebaõnnestunud projekt bussiliinidega mängimisel tuleks lõpetada. Kuid kes see suvel, puhkuste ajal ikka viitsib kokku tulla.

Lohutan ennast ja mõtlen, logistikat ma ei tunne. Pole õppinud ka. Las targemad pead otsustavad. Kuid jääb kripeldama vastik kahtluseuss ning kunagi ammu, veel siis, kui Pärnus oli olemas tootmine, kuuldud selleaegset tootmisrumalust iseloomustav fraas: „Jälle ratsionaliseeriti – ratsiti -  ära.“

Siis kirusime vene värki, nüüd saab kiruda vaid ise ennast. Valimisteni.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles