Jaan Klõšeiko hoiab kunstielul silma peal

Eesti tuntuim tundmatu fotograaf - nii iseloomustab end Jaan Klõšeiko ise.

FOTO: Anu Jürisson

Jaan Klõšeiko on kultuuriringkondades hästi tuntud kujundusgraafik, kes alates 1960. aastate keskpaigast on dokumenteerinud Eesti kultuuri- ja kunstisündmusi ning seltskonnaelu.

“In Graafika” festivali eestvedaja Al Paldrok uuris vanameistrilt, kuidas 1960. aastatel performance’ikunsti tehti.

FOTO: Anu Jürisson

Asjaolu, et Klõšeiko on paljude kunstnike sõber ja vahetu suhtleja, on talle taganud pääsu kunstnike ateljeedesse ja kodudesse.

Pildistaja ja pildistatava vaheline usaldus peegeldub nii tema portreedes kui ka reportaažides, mis on vahetud ja erinevad oluliselt nõukogudeaegsest ametlikust fotograafiast.

Näitusel „Vabaduse väljak“ Endlas võib 14. augustini näha fotoreportaaže sündmustest, mida Klõšeiko on väljaku vahetus ümbruses jäädvustanud aastatel 1971–2007. Fotode tegelased on Leonhard Lapin, Raul Meel, Jüri Arrak ja teised suurkujud.

Näituse pealkiri „Vabaduse väljak“ markeerib peale kohanime fotodel olevate inimeste vaba vaimu ja unistusi, sest nõukogude ajal, kui koht kandis veel Võidu väljaku nime, oli sageli vaid kultuur see, mille kaudu võis aeg-ajalt vabadust tunnetada.

Alljärgnev on ühtaegu nii intervjuu kui kahe mehe, noore ja vana mõttevahetus. „In Graafika“ festivali, kunstirühmituse Non Grata ja läbi Euroopa Ameerikani välja rändava tegevuskunstifestivali Diverse Universe eestvedaja Al Paldrok uurib vanameistrilt, milline oli kultuurielu tollal, kui Klõšeiko noor mees oli.

Millal hakkasite dokumenteerima Eesti kunstielu?

Arvan, et algus oli 1949. Pildistasin, kui emaga kolhoosis käisime, kuidas rahvas seal kartuleid korjab. Väga kunstilist kartulikorjamist hakkasin pildistama siis, kui sattusin ajakirja Noorus juurde kunstiliseks toimetajaks. See võis olla 1965.

Oli kuuekümnendate aastate kõrgaeg, mil kujunes välja Eesti uus haritlaspõlvkond. Kui meenutada, mis tabas meie eelmist haritlaste põlvkonda – arreteerimised, küüditamised, mahalaskmised, pagulus, sõjas hukkumised –, on see meeletu ports inimesi, kunstnikke sealhulgas, kelle Eesti ühiskond kaotas.

Kui läksin õppima kunstiinstituuti, oli suur osa kujutava kunsti kateedri tudengitest venelased. Mitte sellepärast, et nii hoolega oleks tahetud venestada, aga olid puhtformaalsed põhjused.

Nemad olid õppinud Venemaa oblastite kunstikoolides korralikku akadeemilist joonistamist ja maali, mida meie nii-öelda postpallaslikus õhkkonnas lihtsalt ei vallanud. Pallas oli sõimusõna ja kogu tundlikum kunstikäsitlus põlu all.

Kas olite ainus, kes sel ajal süstemaatiliselt kunstielu dokumenteeris?

Üks võib-olla olulisemaid sündmusi, mis Noorusega seotud, olid suvised laagrid. Need oli toimetus teadlikult teinud ja sinna koguti kõikvõimalikke kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, nii noori kui vanemaid teadlasi.

Need olid äärmiselt viljakad päevad. Elasime sealsamas metsa all. Käeulatuses oli suur ports inimesi, kellega mul oli võimalus esimest korda tutvuda, ja siis hakkasin seda kõike pildistama.

Ma ei arva, et minu pildid oleksid fotograafiliselt väga väärtuslikud, aga vähemalt selle dokumenteeriva poole ma jäädvustasin. Ja neid on võimalik nüüd näha. Kas või Leonhard Lapini üks esimesi suuremat sorti performance’eid Kabli rannas, kus ta hakkab lõkke alt järsku midagi kaevama. Rahvas on lõkke ümber, lõke põleb ja siis järsku tuleb sealt välja mingi mannekeeni jalg. Tuha ja süte seest.

Millise hasardiga ta kaevas seda lõkkealust, kuhu oli nii osavalt peidetud kipsjalg. Pean seda mõningases harukordsuses väärtuslikuks pildistuseks.

Teised pildistasid samuti ja päris püsivalt, Mati Unt ja Jüri Arrak hakkasid ka mõne aja pärast pildistama. Küllap oli teisigi, kes pildistasid oma ringkonda. Need pildid on minu arust väga väärtuslikud, sest kellelgi teisel polnud sellises intiimsuse astmes võimalik neile inimestele lähedale saada.

Liiguks edasi tollase Eesti kunstielu juurde. Olete seda kõike kõrvalt näinud 1960. aastatest alates.

See oli üks kaunis ühtne, kuid väga mitmekesine protsess, mis siis toimus. See oli eelkõige uue põlvkonna tulek. Paljudest asjadest lahtiütlemine ja uuenemine nii luules, kirjanduses, maalikunstis, graafikas kui skulptuuris.

Aga see uus aeg ei tähendanud seda, et oleksime läinud tingimata nõukogulikku konformismi. Neid oli loomulikult ka, aga see ei ole just päris täpne sõna. Tollase vaimse vastupanu liikumise osa oli säilitada eelkõige iseenda isemõtlemist ja selle kaudu deklareerida juba midagi suuremat. Neid inimesi oli palju tollal.

Kujutavas kunstis isegi selline asi nagu Moskva ülemaailmne noorsoofestival, 1956. aastal vist, kus meilt käis mõni inimene. Lola Liivat Makarova nägi seal näiteks esimest korda abstraktset kunsti. See avaldas tohutut mõju. Just sellepärast, et see oli niimoodi tilkhaaval, nägemise ja vaatamise kaudu kogutud kunstikogemus. Mis oli tohutult oluline, sest tollal oli kõik nii tühi.

Kujutate ette, et 1957. aastal hakkas siin käima esimene välismaine kunstiajakiri, Saksa DDRi propagandistlik Bildende Kunst, suuresti „tänu“ natsidele.

Tänu küll ainult jutumärkides, kuna Goebbels ei sallinud saksa ekspressioniste, sest nad olid vasakpoolsed. Nõukogude Liidus ka ei sallitud ekspressioniste, sest nood ei vastanud sotsialistliku realismi nõuetele.

Kujutan ette, et need tollased üldfilosoofilised teoreetilised postulaadid olid treitud väga keskpärase kunstiteoreetiku kabinetis, aga ikkagi oli kõik allutatud nendele propagandanõuetele. Sama oli natslikul Saksamaal.

Kui vaatame natsliku Saksamaa kunsti ja võrdleme seda sotsrealismiga, võin öelda, et ainult mundri vahe oli. Mundri vahe ja see, et Hitleril oli ainult üks esimesest maailmasõjast pärit esimese klassi raudrist rinnas. Midagi muud ei pannud ta endale kunagi, aga Brežnevil näiteks rippusid peaaegu varvasteni ordenid.

Kes olid tollal kultuurimaastiku vaimsed liidrid?

Väga oluline oli tol ajal kujunevas kunstiringkonnas Tõnis Vindi roll ja seda väga mitmel põhjusel. Tema juures hakkasid käima välismaalased. Nemad tõid kunstiajakirju ja raamatuid. 1970. algul hakkas käima Kanadast kunstiteadlane Eda Sepp, kellel oli alati kotike raamatutega kaasas ja see jaotati laiali. Inimesed vaatasid ja siis läks jälle edasi.

Tõnis Vint ei olnud inimene, kes oleks raamatuid kiivalt tagatoas hoidnud ja harvadel juhtudel üle ukse näidanud, et “kuramus, mis mul on”. Ei, tal on alati olnud suur missioonitunne. See ringkond, kes kogunes Tõnise ateljeesse, istuski seal ja vaatas raamatuid. Need olid nagu järeleaitamistunnid.

Nõukogude aeg oligi üks lõputu järeleaitamistundide rodu. Selleks oli mõnikord vaja väga väikest impulssi, sest tühjus oli niivõrd suur.

Toon näite. 1959. aasta oktoobrikuus, kui olin teisel kursusel, oli Ameerika näitus Moskvas. Saime kohutavalt hea ülevaate Ameerika 20. sajandi kunstist, kuigi seal oli ainult üks Jackson Pollock või Oldenburg ja pop-art’i veel polnud, sest oli 1959. Pop-art tuli 1961-62.

Mark Rothko lummas mind, olin siis 19aastane. Ta jäigi kummitama, rahu tema põrmule. Prantsuse kaasaegse kunsti näitus, oli see 1960, 61 või 62, oli samasugune võimas näitus reaalajas, seal oli kogu abstraktne ekspressionism parimal kujul esitatud.

Pop-art ja hüperrealism tulid natuke hiljem, väikese hilinemisega. Mina nägin seda Leningradis 1974 või 75. Andy Warhol oli minu lemmik, Roy Lichtenstein. Nägin neid kõiki siis elusast peast – ma pean pilti elusaks.

Mis tahes kujundit, mida inimene on loonud, pean mina isiklikult elavaks olendiks, sest igas pildis, kujundis või mahulises objektis või performance’is on nende loojate isikukood sees. Ja see ongi mind kunsti puhul kõige enam haaranud. Tahan teada, mis on nende maailmapildis muutunud, kui nad on midagi uut loonud.

Tänu nendele kunstnikele saan osa maailmast. Võin isegi istuda oma toas ja mitte pääseda välja, elada näiliselt piiratud elu, aga tänu nendele inimestele tuleb maailmast mingi teine sõnum. Nii nagu teie (Al Paldroki – toim) lõputud performance’imatkad, kas või üksikud fotod, mille saadate, seal on juba nii palju peal.

Need USA kõrbes või Arizonas tehtud performance’id sisaldavad eri aspekte sellest sündmusest ja teist endist. Sama oli 1960. aastate põlvkonnaga.

Arvan, et nende omadus oli käia lahtiste silmadega siin maailmas ja kõike analüüsida. Seda me ei saanud kunstiinstituudist, mis oli jäänud käsitöönduslikuks ettevõtteks.

Mis toimus sel ajal luule-, kirjandus- ja muusikaringkondades?

Tolle ajastu luule mõju oli tohutu. Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, kirjandusest Mati Unt – võimas kuju. Ma ei tea, kas Mati Undi tähendusest on juba piisavalt aru saadud.

Võib-olla mõnikord meie kultuuris harjutakse ära, et lihtsalt on niisugune kunstnik või kirjanik ja seda võetakse iseenesestmõistetavalt. Mingil määral see ongi nii, et kui kunstnik või luuletaja on saavutanud sellise taseme, et tema olemasolu peetakse iseenesestmõistetavaks, muutub ta üldkultuuri osaks.

Võtame Betti Alveri, kes nõukogude ajal elas ja keda peaaegu üldse ei avaldatud, lõpuks siiski hakati üksikute luuletuste kaupa seda tegema. Näitlejatest loomulikult Tooming ja Hermaküla. Üritused 1960. aastate algul kirjanike majas. Suitsu õhtud, kus luulet ei kantud, vaid lausa karjuti suurelt lavalt ette.

Siis hiljem niisugune kostümeeritud ja kõikvõimalike atribuutidega seltskond sealsamas laval – Arvo Pärt, Mart Lille, Kuldar Sink, Toomas Velmet tegemas performance’it. See oli võimas, mingid traadid rippusid lava kohal ja publiku ees. Ja viiul. Arsti maskis Arvo Pärt hakkas pintsetiga viiulikeeli pinnima ja terves saalis tekkis selline pinniv hääl. Lõpuks pandi see viiul põlema.

Läks nii kirglikuks, et hakati taguma saali õhupalle – mis ei ole eriti originaalne, aga sel ajal töötas väga hästi. Ja saal hakkas vastu taguma.

Oleks te näinud, millisesse hasarti läks vana modernist Johannes Semper. Kuidas ta kargas püsti sealt tagumisest reast ja tormas ette neid õhupalle vastu taguma.

Sel hetkel ärkas järsku tema noorpõlve modernisti vaim, mis oli vahepeal läbi imbunud kogu sellest nõukogude supist, millesse teda kisti. See Semperi Siuru-aegne hasart oli vahva vaatepilt.

Minul polnud sel ajal kaamerat või polnud seda kaasas. Nii et on mõni asi, oluline asi, mis on jäänud mul pildistamata. See-eest Pärnu mees Jüri Tenson, kes istus minu kõrval esimeses reas, kui oli Arvo Pärdi performance, pildistas. Tal peaks see alles olema. Unikaalsed asjad, mis toimusid. Mõned asjad, aga need muutsid tervet kultuurimudelit Eestis.

Ei peagi väga palju olema. Selle suure tühjuse sees tuleb järsku mingisugune tilk kuskilt. See on väike, aga võib muuta nii palju ühiskonna teadvuses. Sama on Non Grata performance’itega. See oli minu jaoks väga suur elamus, kui ma esimest korda teie (kunstirühmituse Non Grata ja Al Paldroki – toim) asju nägin.

See neobarokk või … See on mingi muu, teine maailm täitsa. Ma ei saa öelda, et metsik, aga kohutavalt vitaalne. Selles on mingi absoluutselt mitteluterlik, mittesaksa korralikkus. Pigem olete kõik katoliiklased, sealt Mehhikost või Hispaaniast.

Härjavõitluse areenilt olete pärit. Segu barokist ja härjavõitlusest, kui nüüd neid ajaloolisi paralleele hakata tooma. Ei olnud sellist ainult peenutsevat joont, mis võib küll ka väga oluline olla mõnes teises kontekstis.

Loe ka neid

Tagasi üles