Eesti Südameliidu suvine reis viis seekord Peipsi järve kaldale. Eesmärgiks oli rohkem teada saada sellest piirkonnast, küladest ja vanausuliste elust. Tutvusime Varnja aleviku ja vanausuliste kirikuga, mille üks sein koosnes vaid ikoonidest.
Oli üks mõnus suvepäev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolkja vanausuliste muuseumis saime põhjaliku ülevaate sealsete inimeste elust läbi aastakümnete. Giid Anna on ise vanausuline. Näha sai riideid, tarbeesemeid, käsitööd, fotosid. Eriti põnev oli vitstest punutud lapsehäll.
Samovar on vanausulistel igas kodus. Ükski vanaema ei võta külalisi vastu ilma sooja teeta. Huvitav oli seegi, et vanausulised magavad poolistuli asendis ja voodid on suht lühikesed. Naiste pearätid käivad haaknõelaga kinni, sest sõlm pidi sümboliseerima poomist.
Iga väikese maa tagant müüvad kohalikud oma aiakraami: tomateid, sibulaid, aiarohelist, teesid. Igaüks on õnnelik, kui saab mõne euro pensionilisa. Ka erinevad teesegud on kaunilt pakendatud, teokarpidega kujundatud. Tore omale või kingiks kaasa osta.
Alatskivi loss - tõeline vaatamisväärsus Eesti idapiiril. Muinasjutuline loss 19. sajandist. Kaua restaureeritud tõeliselt uhke mõisahoone. Väga korras park. Kogu seal räägitut ei jõua tahes-tahtmata meelde jätta, kuid see polnud eesmärk omaette. Hoone on olnud ka põllumajandusministeeriumi kasutuses. Külalistele avatud eelmisest suvest. Majas on restoran, samuti toimuvad kaunid kontserdid seal.
Alatskivil Kivi kõrtsis lubati meile eriti korralikku kõhutäit. Seapraad oligi tõeliselt suur ja maitsev. Ka kodune mustikakook tahtis keele alla viia. Kui bussijuht ära sõita tahtis, oli reisiseltskond end kirbuturule unustanud.
Tagasisõit kulges bussijuht Ervin Puka juhtimisel läbi ida-eesti kaunite paikade. Peipsi kallas sai tuttavaks läbi bussiakna, kuna algas tihe vihmasadu. Lõputu järv meenutas pigem merd. Targemad teadsid rääkida, et järve kaldas seistes on kuulda huvitavat kohinat...
Bussijuht teadis hästi ka, kus on paremad kala- ja sibulaostukohad. Kala pidavat olema alati värske seal. Tore oli vaadata, kuidas angerja-ja rääbiseletid tühjenesid Mustveel.
Populaarsed olid ka sibulapatsid. Läbisime Jõgeva. Põltsamaalt sai õhtu lõpetuseks odavaid veine ja konservsuppe, mis maksid vaid veidi üle ühe euro. Mõned külastasid veinikeldrit.
Mõnus väsimus kontides, oli igaühel, mida päevast meenutada. Aitäh korraldaja Marika Ojasoole! Oleks selliseid vahvaid väljasõite rohkem!