/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Londoni olümpiamängude esimene nädal eestlastele just kõige paremaid emotsioone ei pakkunud, teine nädal andis ometi põhjuse rõõmustada. Kahtlemata on kahju sellest, et medalilootuseks peetud Nikolai Novosjolov olümpia epeeturniiril juba esimeses kohtumises konkurentsist välja langes. Nagu ta ise tunnistas, lõppes nelja aasta pikkune töö šokiga, kui mitte öelda enamat.
Samuti tahtnuks väga loota Eesti paarisaeruliselt neljapaadilt, millel sõitnud meeste seas just pärnumaalased tooni andsid, enamat kui neljas koht. Tõnu Endrekson, Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo ja Allar Raja tegid väga tublit tööd, kuid väiksest okkast hinges ei saa üle – eelnevalt viitas kõik justkui sellele, et medal, olgu siis, mis värvi tahes, neil tuleb, kuid elus ja spordis ei ole lootustel alati määratud täituda.
Kui olümpiamängud peagi lõppu jõuavad, küll jõuab siis veel ja veel kord analüüsida, kuivõrd suur osa oli üpris kindlate medalikonkurentide oodatust kesisemaks jäänud tulemuste taga just seesama neile eelnevalt pandud vastutus Eesti poodiumile tõsta. Alati on nii, et kui sportlane võidab, võidab kogu rahvas, kui kaotab, kaotab ta üksinda.
Nukramatele toonidele tuli oodatud vaheldus selle nädala alguses, kui Heiki Nabi tõi Eestile esimese medali ja suisa hõbedase. Maadleja sellist kõrgetasemelist esinemist julgesid oodata vähesed ja ehk aitas pigem väiksem tähelepanu Hiiumaa vägilasel vastastele koht kätte näidata.
Gerd Kanter tõi tihedas võistluses Londonist ära pronksi ja see oli aus saavutus. Kettaheite esikolmik esines vastavalt sellele, millised nad on, ja ausas konkurentsis saavutatud medali üle võivad Kanter ja tema poolehoidjad tõesti heameelt tunda.
Õnnestumised ja ebaõnnestumised ongi osa spordist. Nüüd võime kergendunult ohata, sest ainult ebaõnne meie olümpiakoondis taluma ei pidanud, õnnestumised tulid ja need olid säravad.