Mööblidisainer Aleks Kase on jäänud truuks akvarellile

Aleks Kase armastab akvarelltehnikas maalida nii Muraste ranna mürakaid kive kui vanade majadega linnatänavaid.

FOTO: Janno Bergmann

Septembris võib Endla sammassaalis imetleda Aleks Kase akvarelle ja Teatrikohvikus Billeneeve õlimaale.

Kase on sündinud 1934. aastal Tallinnas, kus elab praegugi. Joonistamisega tutvus ta kaevandusetöö kõrvalt Kohtla-Järve kunstiringis, mida juhendas Pallase kunstikooli lõpetanud Ernst Hallop. Hiljem vedas kunstiringi sealse keskkooli kunstiõpetaja, praegu Pärnus elav Peeter Somelar.

“Narva kant oli mulle tegelikult väike kõrvalepõige, sai juhuslikult mäetehnikumi astutud ja sealt suunati tööle,” muheles ta.

Kuna elu ja töö kaevanduses osutus üksluiseks, leidis mees end peagi, pintsel ja pliiats käes, visandamas. “Hallopi isiksus, tema elulugu ja õpetamise stiil tõmbas kohe sinna,” meenutas Kase kunsti juurde sattumist.

1967. aastal avastas Kase Noorte Häälest kuulutuse ja astus Tartu kujutava kunsti kaugõppe kursusele, mida organiseeris akvarellist Eduard Maaser. Juhendajaks määrati Ilmar Malin.

“Natuke tuli raha maksta, postiga saadeti programmid, postiga saatsid tööd sinna ja vastu said retsensiooni märkustega, mis on hea ja mis halb,” rääkis Kase. “Malin oli eriline selle poolest, et ta kunagi midagi halba ei öelnud, ainult kiitis. Liigagi palju, nii et läksin õnge ja arvasin, et olengi suur geenius,” muheles kunstnik.

Kase mööblit võib olla teie koduski

Lugu lõppes sellega, et Malinilt innustust saanuna läks Kase 1970. aastal Eesti riiklikku kunstiinstituuti katsetele, sai sisse ja lõpetas neli aastat hiljem ruumikujundaja diplomiga.

“Nii rumal ma ei olnud, et maali erialale minna, sinna võeti vähe inimesi,” tunnistas ta. Ega kahetse, sest järgnenud töö mööblidisainerina Harju kombinaadis oli põnev: päevad kulusid uusi mudeleid välja mõeldes.

Maalijana on Kase jäänud truuks akvarellile, millega ta võlus Pärnus ära Endla galeristi Piret Bergmannigi, sest puhast akvarellmaali enam palju ei viljelda.

Akvarellid olid Kasel lauasahtlis juba Raikküla koolipoisina. “Ma ei oska öelda, kust ma akvarellid sain. Arvatavasti eestiaegsed kusagil vedelesid. Raadiot meil ei olnud, telerist rääkimata, koolist tulid suuskadega koju ja kui oli ilus ilm, siis oli see meeleolu hinges ja tahtmine seda jäädvustada,” meenutas Kase. Mõni toonane töö on tal tänini alles.

“Aga miks siiamaani akvarellid? Ju siis pole ma seda asja veel selgeks saanud. Ikka tahaks veel teha teist ja kolmandat moodi. Õlivärvid on mul ammu ostetud, aga akvarell pressib niipalju peale, et olen teinud ainult mõne katsetuse,” avaldas Kase.

Akvarell pole värv, mida märjale paberile kantult üle maalida või parandada annab, sest ühelt maalt võib pilt muutuda inetult poriseks. “Paljud seda ei tunnista, aga ma usun, et enamik akvarelliste kohe head pilti märjas tehnikas valmis ei tee,” lausus kogemustega akvarellikunstnik.

“Kui pilt kuivab ära, siis värvitoonid muutuvad ja ma näen, et see pole see, mida alguses tahtsin. Võtan kätte ja teen teise. Peaajus on midagi juba olemas, kui palju ma seda värvi pintslisse võtan, ja järgmine tuleb juba parem. Vahel tuleb teha kolmas ja neljaski pilt, enne kui selle õige kätte saab,” rääkis Kase.

Kivid ja linnavaated

Maalidelt paistavad vastu pehmed loodusmaastikud ja kivised rannad Muraste lähedalt, neile vastukaaluks arhitektile omase sirge joonega linnavaated.

“Vahel on Tallinna vanalinn mul nii hinges, et ei taha merele mõeldagi. Ja kui seda on niivõrd palju tehtud, tuleb jälle teine hoog peale. Muraste on ainulaadne koht, kus on niisugused mürakad kivid. Seal ma olen istunud päevade kaupa,” jutustas Kase.

“Kui oled kogu aeg ateljees, hakkavad värvid ennast dikteerima ja sa võõrandud loodusest. Maastikul saan oma piltidele loodusvärvid jälle tagasi. Ent looduses pilti päris valmis teha ei jõua, päike ja varjud muudavad oma asukohta kiiresti. Õues teen visandeid ja kodus nende järgi nokitsen midagi,” rääkis kunstnik.

Näitus jääb avatuks 29. septembrini.

Loe ka neid

Tagasi üles