/nginx/o/2012/09/10/1311138t1hb94c.jpg)
Eestlasi on alati hinnatud ja tuntud kui nalja-, laulu-, ja tööd rügavat rahvast. Tundub aga, et viimasel ajal tuleb nii mõndagi selles osas korrigeerida.
Naljast, laulust ja tööst
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda nõuab elu ise. Võtame alustuseks laulu. Meie laulu- ja tantsupeod on ammu jõudnud oma ainulaadsuse- ja võimsusega laia maailma. Meid tuntakse kui kõrge laulukultuuriga rahvast.
Viimasel ajal me nagu häbeneksime eestikeelset laulu. Kuidas nii, võib kerkida küsimus? Vastan - iga vähegi lavale pääsenud piiksuja laulab võõrkeeles - valdavalt muidugi inglise omas.
Tööpuudus - see "kapitalistlik" igand kollitab. Kollitab küll, aga just ausaid töörügajaid. Igat liiki mahhinaatoritel seda hirmu ei ole.
Ja lõpetuseks naljast. Paistab, et ka naljamõistmisel on erinevad arusaamised. Raske on arusaada "naljast", kus pilatakse ajalehes paljaksröövitud või läbipekstud ohvreid a la-"baarist väljunud mehele koos naisega tehti tuul alla ja kergendati kaukat saja euro võrra tuulesellide poolt"...Ajab ju naerma, mis!?
Tahaks ainult küsida - kas selliste pärlite loopijad ka siis naeraks, kui ise kannataja rollis oleks...Vot nii on lood nalja, laulu ja tööga meie vabas Eestis.