Käsitööettevõtjad väärtustavad loomisrõõmu ja kvaliteetset tööd

Liina Kuura (vasakult), Leelo Paks, Taivi Künnap ja Laura Toomast said kokku Künnapi käsitöösalongis. Kuigi naised valmistavad erinevaid tooteid, hindavad nad naturaalseid materjale: vill, paber, siid, linane riie. Foto: Urmas Luik

Kevadel Eestis lõppenud projekti “Käsitööga tööle 2” eesmärk oli valmistada ette traditsioone ja kvaliteeti hindavaid käsitöölisi-ettevõtjaid, kes oma õpitud ametiga suudaksid leiva lauale tuua.

Projektirühmad töötasid kõikjal Eestis, Pärnumaa grupis said kevadel diplomi pihku 15 tragi naist ja üks mees.

Lõputööde seas oli palju põnevaid tooteid: tekstiilitrükiks mõeldud pakud, vaseliste tehnikas ehted, vilditud ja õmmeldud esemed, keraamika, pitsidega kaunistatud rõivad.

Nüüdseks on mitmel koolituse läbinud ja äriplaani kaitsnud käsitöölisel ettevõtlustoetus käes ja esimesed firmad loodud.

Ainus ettevõte Eestis

Pärnu grupis alustas ühena esimestest äriga korsettide õmbleja Laura Toomast, kel lähipäevil täitus ettevõtte “Ajatu siluett” registreerimisest täpselt aasta.

“Käsitööga tööle 2” projektiga liitus Toomast tudengina, tundes, et senised filosoofiaõpingud toidavad küll vaimu, aga kui tulevikus õpetamine või teadusetegemine sihiks pole, tuleks midagi praktilist kõrvale õppida.

“Minul oli projektigrupiga ühinedes juba oma toode olemas, kasuks tulid kõige rohkem äri, turunduse ja raamatupidamisega seotud teemad. Kõik on tööks väga vajalikud olnud,” tõdes ettevõtja.

Naiselikke ja eksklusiivseid korsette on Toomast teinud kolm aastat, neist viimase juba oma firmas. Konkurente oma alal ta Eestis olevat ei tea.

Korseti valmistamiseks kulub umbes 40 tundi ja toote hind algab 150–200 eurost. Kvaliteetsed metallkaared, -ribid ja kangad tellib õmbleja internetist, plasti peab ta väärikatele rõivaesemetele sobimatuks materjaliks.

Korsett õmmeldakse väga täpselt kandja mõõtude järgi, sest pretensioonikas kehakate peab kliendi seljas istuma kui valatult.

Inspiratsiooni uudismudelite loomiseks saab naine raamatutest, internetist ja moekunstnike kodulehtedelt kollektsioone uurides. Aga ka looduses jalutades ja iga päev silmi lahti hoides: praegu painab teda mõte absinditeemalisest korsetist, kuna erilist värvi joogiga käib kaasas omalaadne kuvandite ja müütide kogum.

Kuigi korsette tellitakse enamasti pesu all kandmiseks ja figuuri korrigeerimiseks, meeldib Toomastile rohkem õmmelda uhkemaid mudeleid, mida piduliku riietusena kandes saab teistelegi näidata.

Ideaalseks kliendiks loeb Toomast kunstnikuhingega enesekindlat naist, kes ei häbene oma keha, ei kohku tagasi isegi pööraste lahenduste ees ja teab täpselt, mida tahab. “Tore oleks õmmelda näiteks Evelin Ilvesele või Kristiina Ojulandile,” leidis noor õmbleja neis naistes rõhutamist väärivat isikupära.

Loomisrõõm käsitööpesast

Taivi Künnap avas suvel kesklinnas käsitöösalongi Loomisrõõm OÜ. Ettevõtlustoetuse sai ta kätte mais ja tööruumide võtmed juunis.

“Käsitöö on mulle alati meeldinud, ka minu vanaema ja ema tegelesid sellega,” tunnistas Künnap käsitöögeenide pärimist. “Töötasin pikka aega ühes firmas, masu ajal tegin selle kõrvalt aina rohkem näputööd ja jõudsin lõpuks arusaamisele, et tahaksin elult midagi muud. Võtsin end töölt lahti, et natuke järele mõelda, ja “Käsitööga tööle” tuli väga õigel ajal.”

Künnap sai projektis osaledes oma jutu järgi kõige rohkem teadmisi just ettevõtluse kohta, samuti äri alustamiseks vajalikku julgust. Koolitusel hakkas naine uues valguses nägema käsitöönduslikke trükitehnikaid: paku-, pintsli-, pitsi-, taime- ja siiditrükki. Nende tehnikatega töötab ta praegu oma salongiski, trükkides tekstiilidele ja õpetades seda töötubades kõigile soovijatele.

Peale selle pakub Künnap võimalust korraldada koolitusi muude käsitöötehnikate õppimiseks, nii on tema avara tööruumi pikkade laudade taga kive maalitud, villaga mässatud ja kaarte liimitud. Müüginurgas on välja pandud valik kursusekaaslaste loomingust.

“Suvel sain aru, et turist tahab korraks sisse astuda, aga töötubadesse tavaliselt ei tule,” tõdes Künnap. “Minu töötubade kliendid on pigem kohalikud, kes millestki uuest huvitatud, trükitehnikad on seni teenimatult teistest käsitöötehnikatest kõrvale jäänud.”

Tekstiilitrüki kõrval peab Künnap oma kireks lapitööd. Seda tõendab tööruumi seinal rippuv detailidest kokku õmmeldud hiiglaslik vaip. “Tööl oli siis pingeline aeg ja kodus õmblusmasina taha istumine kujunes mulle täielikuks pingete maandamiseks. Kõik stressid õmblesin siia sisse ja vaata, kui ilusaks nad teki sees muutusid!” muheles Künnap oma kätetööd vaadates.

Töö kõrvalt õpib naine soome keelt, et põhjanaabritest klientidega paremini jutule saada, ja osaleb jätkukoolitustel, kus ettevõtlustoetust saanud võivad õppida eesmärkide seadmist, ajajuhtimist, stressimaandamist.

Villast ja paberist

Liina Kuura võttis enne “Käsitööga tööle” projektiga ühinemist hotellides tellimusi vastu ja tegi müügitööd. Töötuna kodus avastas temagi koolituse just õigel ajal ja seni hobi korras harrastatud viltimisest arenes Brunola OÜ. Ettevõtlustoetuse eest ostis naine märgviltimismasina, õmblusmasina, töölaua ja fotoaparaadi.

Kuura firmatooted on villast sallid, randmesoojendajad, prossid ja paunakujulised kassipesad, mida karvased kliendid pehmuse ja lambalõhna pärast väga hindavat.

“Mulle meeldib vill, kuna ta on nii pehme, soe ja looduslik, ning viltides annab katsetamine lõputult variante, lõpptulemus võib alati üllatada,” kiitis Kuura.

Leelo Paks meisterdab vintage-stiilis õnnitluskaarte, fotoalbumeid ja laekaid, kasutades isetehtud paberit, vanaaegseid fotosid ja paelu-pärleid. Samuti õpetab ta huvilisi romantilisi kaarte-karpe valmistama Künnapi salongi töötubades.

Naine teeb palgatööd mööblifirmas ega ole oma ettevõtet seni loonud, kartes, et palgatööks muutudes kaotab hobi oma võlu. “Mulle meeldib, kui saan tegelda mitme asjaga korraga,” tunnistas ta.

Käsitöökoolituselt sai Paks oma sõnutsi põnevaid ideid ja julgust ise mõelda. “Enne otsisin internetist ideid ja püüdsin järele teha,” meenutas ta. “Koolitusel rõhutati pidevalt, et töös tuleb mingi oma point leida, nii hakkasin oma mõtetega katsetama.”

Pitside ja trükimustritega rõivad

Lyane Lind osales projektis tugiisikuna, mis tähendas nii grupikaaslastele nõuandmist kui ise õppimist. Rõivaid disainida on naisele meeldinud lapseeast peale, ta on õppinud Tallinna tehnikaülikoolis rõiva- ja tekstiilitootmist ning viimased kuus aastat töötanud Wendre ASis arendustehnoloogina.

“Käsitööga tööle 2” lõputööks kujundas Lind rõivakollektsiooni, kus ebasümmeetriliste lõigetega jakid ja kleidid kaunistatud Pärnu pitsistuudios valminud niplispitsimotiividega.

“Tahtsin ühendada rahvakunstist pärineva traditsioonilise pitsi modernsemate ja nooruslike rõivastega,” rääkis Lind omaloodud rõivaste kohta. Nüüd on tal valminud juba sügistalvine kollektsioon, mida kaunistavad prinditud motiivid ja puust detailid.

“Projekt andis mulle uusi teadmisi ettevõtluse vallast ja aitas luua tutvusi,” tõdes Lind. “Näiteks viimase kollektsiooni juures aitas kursusekaaslane Taivi Künnap mind kangaste trükkimisega, Andrus Muru puust vööpannalde treimisega. Kuna tutvusime koolitustel paljude huvitavate tehnikatega, hakkasin senisest rohkem hindama ja töödes kasutama käsitööd ja rahvakunsti.”

Ettevõtte Glain OÜ lõi Lind selle aasta aprillis, ettevõtlustoetuse abiga hankis ta vajalikud seadmed ja kattis osaliselt turunduskulud. Praegu seisab naine teelahkmel: kas jätkata individuaalõmblusega või luua veidi odavamaid mudeleid seeriatootmiseks. Praegu on tema disainitud rõivad müügil Etsy veebipoes ja Soome disainikaupluses Paloni Concept Store.

“Eesti turgu silmas pidades olen mõelnud stuudio avamisest Tallinnas,” avaldas Lind. “Tahaksin jõuda oma toodetega ka Skandinaavia disainikauplustesse.”

Disainer on pisitütre ema ja viimasel ajal liiguvad tema mõtted lastemantlite ja -kleitide suunas. “Palgatööst ei soovi ma loobuda, sest see meeldib mulle ja pakub väljakutseid,” kinnitas Lind. “Samal ajal on põhitöö kõrvalt oma kaubamärki arendada raske ja võib-olla tuleb mul abiline palgata.”

Internet on oluline

Kuigi käsitöö suurim võlu on rõõm oma kätega tehtust, peab ettevõtja arvestama reklaami, turu nõudluse ja klientide soovidega.

Tähtsaima müügikanalina ei pääse ükski tänapäeva käsitööline ilmselt üle ega ümber internetist. Facebookis saab teada anda töötubade toimumisest, näidata pilte oma töödest ja olla kergesti leitav klientidele.

Kuura ja Lind peavad veebipoodi Etsy keskkonnas, mille kaudu on hea leida ostjaid välismaaltki. Toomast kirjutab blogi dominamirabilis.blogspot.com.

Teine, niisama oluline reklaamikanal on rahul kliendid, kes oma sõpradele-tuttavatele töötubadest, paipehmetest villatoodetest või unikaalsetest korsettidest räägivad.

Kuna kõik ülalmainitud käsitöölised on oma ettevõtetega alles alustanud, pole veel õige aeg neilt aru pärida, kas tänapäeva Eestis on võimalik end käsitööga ära elatada.

“Mina usun, et kui saada oma ala meistriks, siis võib,” oli Toomast optimistlik. “Tuleb saavutada teatud tuntus ja staatus.”

“Mina oma tööga ilmselt rikkaks ei saa, aga äraelamine on eesmärk küll,” väitis Künnap. “Põhiline on see, et saan teha seda, mida tõesti armastan.”

Käsitööga tööle

Projektide “Käsitööga tööle” ja “Käsitööga tööle 2” raames said pikaajalised ja riskirühma töötud 2005–2012 aastatel koolitust tootearenduse ja ettevõtluse vallas. Koolituse eesmärk oli ette valmistada potentsiaalseid kohalikke väikeettevõtjaid. Õpperühmad asusid Pärnus, Rakveres, Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Võrus.

Projekti korraldas TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja rahastas Euroopa sotsiaalfond.