Juhtkiri: 60 aastat märtsiküüditamisest

Foto: Pärnu Postimees

Viimaste päevade sündmused Helsingis, Peterburis, Moskvas ja Brüsselis on näidanud, et mineviku kuritegude hukkamõistmine seisab teravamalt päevakorral kui kunagi varem. Küüditatute ja nende järeltulijate ajaloolisele mälule on vastu koondunud punapruunid fašistid Soomest, organisatsioonidest Öine Vahtkond ja Naši. Nende väited on eriline segu natslikust ja kommunistlikust ideoloogiast, millega õigustada massiküüditamisi ja repressioone. Kõiki, kes taotlevad mahavaikitud ajaloo avalikustamist, süüdistatakse silmakirjalikult ajaloo ümberkirjutamises.

Vaatamata võimaluste ebavõrdsusele, hakkab demokraatlike jõudude selgitustöö Euroopas üha enam vilja kandma. Ikka rohkem saadakse aru, et kommunismi ja fašismi kuriteod on olemuselt sarnased, nagu pruun ja punane ideoloogia olid vennad.

Seetõttu on tänasel kurval päeval asjakohane tsiteerida Euroopa Parlamendi presidendi Hans-Gert Pötteringi avaldust äsjasel täiskogu avamisel: ”Peaaegu iga pere Leedus, Lätis ja Eestis ja teisteski kunagise NSVLi vabariikides kannatas kommunistliku režiimi all. Peaaegu igas perekonnas oli keegi, kes hukkus Siberis, keda KGB taga kiusas või kelle totalitaarne reþiim vangistas. Tegemist ei ole kauge või segase minevikuga; paljudele inimestele on tegemist elava mälestusega.

Seetõttu on eurooplastena meie moraalseks kohustuseks ja ülesandeks, austades ohvrite mälestust, mõista selgelt ja jõuliselt hukka Nõukogude Liidu totalitaarse režiimi toimepandud inimsusvastased kuriteod. Ohvritel on õigus ei millelegi vähemale kui objektiivsele ja süvitsiminevale mineviku hindamisele, sest ilma tõe ning mäletamiseta ei saa olla lepitust.“