Marianne Mikko: Töö, mida tuleb teha

Marianne Mikko. Foto: Ants Liigus

Täna möödub 60 aastat 20 000 eestlase Siberisse küüditamisest. Pärast nõukogude paine möödumist on ajaloolased küll enam-vähem kindlaks teinud kiretud numbrid, kuid selle sündmuse mõju on meil kui rahvusel endiselt läbi tunnetamata.

On inimesi, kes peavad oluliseks just selle sündmuse jäädvustamist mälestustahvliga Euroopa Parlamendi hoones, kellele see on sõnum, mida tahame teistele rahvastele edastada.

Teinegi aastapäev läheneb. Seekord on sündmuse tunnetamisele pühendatud lõputul hulgal kõnesid ja artikleid, kuid puudub täpsus. 1989. aasta suvi oli aeg, millal kukkus kokku Euroopat eraldanud raudne eesriie. Sest ajast saadik oleme, emotsioonidest tulvil, jälginud raudse eesriide viimastegi jälgede kõrvaldamist Euroopa riikide ja rahvaste omavahelisest suhtlusest. Esmalt ootasime kaua viisavabadust, siis pääsu Euroopa Liitu. Viimaks meie rahva tragöödia mõistmist ja tunnustamist kogu ELis.

Minu poolt paari kaaslase toel algatatud deklaratsioonist sai üks neid väheseid saadikualgatusi, mis on pälvinud Euroopa Parlamendi saadikute tunnustuse. 23. augusti kuulutamine üleeuroopaliseks stalinismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevaks on nüüd europarlamendi ametlik poliitika. Päev, millal Stalin ja Hitler sõlmisid Euroopa jagamise pakti, on nii märtsi- kui juuniküüditamiste algallikas.

Tuleb aga tunnistada, et deklaratsioonist üksi ei piisa. Deklaratsioonile, mis oli suunatud liikmesriikide parlamentidele, on vastanud vähesed parlamendid. Mulle ei meenu, et meie riigikogu oleks kuidagi reageerinud. Me vajame rohkem tegusid, rohkem ülejäänud liikmesriikide kaasamist.

Märtsiküüditamine oli korraga kõigis Baltimaades, juuniküüditamine (1941) haaras Valgevenet, Ukrainat ja Moldovatki. Ma näen vajadust seda ühiselt teadvustada. Nii küüditamisest puudutatud riikides kui kogu Euroopas. Rahvusparlamendid, Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu on kohad, kus me saame teadvustada, et stalinismi näol oli tegemist kogu Euroopa sandistanud diktatuuriga.

Märtsiküüditamise-suguste teemade aeg ei tule iialgi, kui me ise selle eest hoolt ei kanna. Meie prioriteet peaks olema jõudude koondamine. Eesistujariiki Tšehhimaad tuleb veenda, et ta ei saa end ainult Praha kevade ja sametrevolutsiooni päikesel kullata lasta. Tuleb rääkida mineviku tumedatest külgedestki. Naaberriike tuleb hõlvata ja kaasa töötama kutsuda. See on raske töö, rängem kui Venemaa sarjamine. Kuid see on töö, mida tuleb teha.