Inimmälu täiendab dokumentide kuiva keelt

Halinga valla aukodanik Sergei Seeland on pühendunud koduloolane, kes mäletab märtsihommikut täna 60 aastat tagasi ja kiirustab talletama rahva mällu sööbinud meenutusi. Foto: Urmas Luik

Täna 60 aastat tagasi ei kirjutanud päevalehed Siberi poole veerema lükatud küüdivagunitest, selle asemel hõisati, et külades on alanud suur patriootlikkuse tõus, mis väljendub talupoegade massilises siirdumises kolhoosidesse.

Seda, kuidas Halinga vallas pärast 25. märtsi 1949 hirmuga kollektiivmajandeid moodustati, on koduloolane Sergei Seeland põhjalikult uurinud. Tõdedes, et kulakukstunnistamise ja väljasaatmise hirm oli see, mis kojujäänuid kannustas. Nii asutati “Nõukogude Eestid”, “Esimesed Maid”, “Edud” ja “Uued Ajad”, milles rügajale normipäevade eest kopikate kõrval anti veidi vilja, pisut kartuleid ja põhku.

“Kuu aega pärast küüditamist oli enamik valla talupoegadest kolhoosidesse astunud,” räägib Seeland oma Pärnu-Jaagupi kodus.

Talupojamõistuse asemel määrasid kevadkülvi partei ja seltsimees Stalini suunised.

Töökusega kulakuks

Seelandi andmetel viidi Halinga vallast külmale maale 130 inimest, külades jäi tühjaks üle 40 kodu. Tema mäletab toda hommikut kodukohast Veliselt.

“Poolvend läks hommikul varem välja, hobustele süüa andma, ja tuli tuppa tagasi, ütlema, et midagi on lahti, koerad hauguvad kõik ümberringi ja automürinat on kuulda,” räägib tollal 14aastane Sergei.

“Läks tund või paar edasi, nägime, kui naabertalust vanamammi, väike poiss, tema tütrepoeg süles, olid auto peal, regi lohises järel, selle jalaste peal korvi taga seisid püssimehed… Hiljem kuulsime, et perenaine oli läinud nagu rehe alt midagi tooma, sai tagant värava kaudu jooksma, teda oli tulistatud, aga pääses haake tehes metsa. Ta uskus, et vana ema väikese lapsega jäetakse koju. Ja poega, kui see Siberist tagasi sai, ta enam ei näinudki, ta lasti metsas punkris maha, oli seal üksinda, relvata …”

Raplamaa Velise valla ajaloost on Seeland koostanud kogumiku, mis trükist tuli läinud aastal. Seal on sees märtsiküüditatute nimekirjad ja lood neist. Nii palju, kui seda on söandatud rääkida, või nii palju, kui on jätkunud neid, kes veel mäletavad.

“Üks Velise mees, tal oli palju masinaid, töökoda, tehti kulakuks ja saadeti Siberisse ja siis oli üks meie inimene saanud sealt külast kirja, et Antsu enam ei ole siin, Ants saadeti edasi, tehti siin ka kulakuks: tal oli juba kaks lehma ja korstnaga maja,” räägib Seeland eestlaste töökusest, mis aitas neid jalule kodunt kaugelgi.

Hirm aastateks

Velisel tühjaks jäänud naabertalu lüpsmata lehmade ja söötmata sigade pärast tundis Sergei ema muret. Varsti ühistati need kolhoosi nagu küüditatutest mahajäänud teravili ja põllutööriistadki.

“Teadmatus oli suur, kõik olid hirmul, terve küla. Inimesed panid asju kokku, et mis ligi võtta, ja kui koer kusagil haukus, käis esimene mõte: tullakse jälle! Ega seda ju teatud, et see ainult mõnepäevane aktsioon oli.”

Naabrimees, kes äraviijate eest metsa hoidis ja pereta jäi, käis metsavendadega kolhoosi laudas oma talu ühistatud sigade järel.

“Kui Eesti kord uuesti tagasi oli, ütles ta: “Mis jutt see toimikus on, et ma käisin röövimas? Ma ei käinud midagi röövimas, vaid käisin oma üleskasvatatud sigu toomas, mul oli metsas toitu tarvis”,” vahendab teenekas kodu-uurija temani jõudnut.

Eesti rahva möödanikku süüvinud mees on kogenud, et paljustki räägitakse ikka veel pooliku suuga. “Seesama metsavendki, kes oli ühenduses Saalistetega, ka ei rääkinud enne, kui aasta oli möödas sellest, kui nõukogude kord oli kadunud, siis hakkas ääri-veeri jutustama sellest elust, nii et … kardeti ikka veel.”

Jäänud taludele pani riik peale nii kõrged maksud, et neid, kes kohustusi täita ei suutnud, ootas Siber. Põhjus: ei täida nõukogude võimu korraldusi ja on tunnistatud riigivastaseks. Nii kadusid küladest inimesed pereti veel 1950. aastal ja sealt edasigi, peale selle need, kellel süüdistus metsavendade aitamises.

Siksakiline ajalugu

Enamik suurküüditatute meenutusi algab kevadisest märtsihommikust ja jätkub sellega, kuidas paar tundi asjade pakkimiseks aega saanud ei teadnud, mida võtta või jätta. Sealt hargnevad pajatused raudteejaamas oodanud loomavagunite ja tingimusteni, milles paar nädalat loksuti. Napi toidu- ja veevaruga, väljakäiguta ja umbses vagunis, kus vanematel oli mure südames nii mahajäänud kodu kui eesootava pärast. Lastel oli kergem, hingeliselt igal juhul.

Vahepealsete aastatega on hauda läinud suur tükk rahva suulist Siberi mälu, sest kulaklikuks elemendiks arvamine, väljasaadetuks olemine hoiti targu enda teada.

Koduloolased on mälukildude kokkupanekule uskumatult palju kaasa aidanud.

“Arhiiviasja võivad ajaloolased teha, aga see, mis on ikka kohapeal, need mälestused jäävad kodu-uurijate pärusmaaks, sest dokumendid räägivad kuiva keelt,” kinnitab Seeland.

1940. aastate siksakilises ajaloos on ta ajanud metsavendade jälgi ja jõudnud arusaamiseni, et paljud ajaloolased ei tunne kohalikke olusid ning teevad eksitavaid vigu.

“Näiteks Mart Laar kirjutas metsavendluse ajalugu, aga kuna ta ei tunne seda kohapealset geograafiat, paneb ta ühe valla mehed hoopis teise valda, nii et sa pead ikka talusid tundma, külasid teadma, kus maal oli ühe või teise valla piir ja kus see mees elas,” tõdeb Seeland.

Suurküüditamisega viidi Eestist 20 702 inimest, valdavalt naised, lapsed, vanurid, kes kimpsude-kompsudega segaduses olles trellitatud loomavagunitesse lükati.

“Kiire on, et rääkida nii sellest kui 40. aastatel toimunust, kiire on ajaloo asjus kõikide asjadega, sest vanemad inimesed kaovad ära ja nooremad ei mäleta absoluutselt midagi,” ütleb ajaloo talletamise eest presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi pälvinud Sergei Seeland.