Pärnu uue kunsti muuseumi tulevikust kõneldes on kasutatud väljendit “tulevik on tume”, mis on küll linnaeelarvet ootavate kärbete valguses õige, kuid meenutades Mark Soosaare veetava kultuuriasutuse ja sellega kaasnevate ettevõtmiste lugu viimastel aastatel, tuleb nentida, et tulevik on tume olnud pidevalt.
Kahtlemata on uue kunsti muuseum, selle traditsiooniline aktinäitus “Mees ja naine”, filmifestival ja muud aktsioonid linna kultuurielu läbi aastate tublisti värvikamaks muutnud ja elavdanud. Osalt on Soosaare nende ettevõtmiste sära aastate jooksul tuhmunud, aktinäituste kvaliteet kipub kõikuma ning filmifestivali kunagine megapopulaarsus on asendunud tõeliste fännide mõõduka huviga. Need tõigad ei tähenda aga sugugi, et Pärnu saaks endale lubada filmifestivalist või uue kunsti muuseumist tervikuna loobumist, kuid kui Soosaarega mõlemat poolt rahuldavat kokkulepet ei saavutata, tuleb paratamatult lõputu õudus õudse lõpuga asendada.
Soosaare tegemiste puhul on tegemist eraldi valdkonnaga, rohkem kui mis tahes muu kultuurilise nähtuse puhul tuleb uue kunsti muuseumi ja kõige sinna juurde kuuluva puhul arvestada eestvedaja keerulise ning konfliktse isiksusega. Kõik läbirääkimised, ükskõik kui hea või halva tahtega need linna poolt on olnud, jooksid paraku liiva.
Nagu sageli, suudab linnavalitsus pakkuda pigem ajutisi lahendusi ja nii võidakse uue kunsti muuseumile praegugi anda võimalus hingitseda, ei rohkemat. Esplanaadi 10 saaga on jõudnud surnud seisu, mõistlikku väljapääsu ei suuda leida linn ega paraku Soosaargi. Probleem võib olla väike, nagu ütles linnapea Mart Viisitamm, aga see on siiski oluline ja vajab konkreetset otsust, mitte jätkuvat hämamist.