100aastane Ellen Lepik säras külaliste ees

Pärnu abilinnapea Jane Mets ulatab lillekimbu saja-aastasele Ellen Lepikule. Foto: Urmas Luik

Läinud reedel austati pärnulanna Ellen Lepikut tema elu suurpäeval: väärikal daamil täitus 100. aastaring.

Päev varem oli kohale jõudnud president Toomas Hendrik Ilvese õnnitlus, reede õhtul kogunesid juubilari Auli tänava koju omaksed ja sooje sõnu lausus teiste seas Pärnu abilinnapea Jane Mets.

Päevakangelane hämmastas kõiki oma erilise sära, noorusliku naerunäo ja optimistliku olekuga, nii et abilinnapea esimesed sõnad olid tulvil imestust: „Kas see siis peab olema 100aastane? Ei ole!“

Minia Helle, kes praegu Elleniga koos elab, täiendas: „Mina olen memme juures kui ülikoolis, kus loengut peab 100aastane professor. Ta juhendab mu aiatöid, teeb kodus vee- ja elektriarvestused, mida võrdleb hiljem saabunud arvetega. Kord leidis, et üks sent on rohkem võetud.“

Pidulauad troonisid korraga kolmes toas ja Ellenit jätkus iga laua juurde – külalisi käis ligemale 30. „Oh, roosid, puha roosid!“ õhkas ta toodud lilledele pilku heites.

Vaatas siis muigamisi, kuidas ainsa lapselapse Fredi abikaasa Kaie sättis kingitud assortiikarpe üksteise otsa, ja sosistas: „Nad vist ei tea, et ma ei või magusat süüa: veresuhkur kõrge. Aga vahel ikka patustan, võtan mõne.“ Karpide sättija kuulis seda ja kostis samas võtmes: „Noh, neist jätkub sulle siis järgmiseks 100ks.“

Kosta oli õnnistus

Koonga mõisas karjaravitseja peres sündinud Ellenile, kes maast madalast pidi raske maatööga rinda pistma, ei mahu pähe, et praegu Eesti riigis keegi tööd ei leia. „See pole võimalik. Pigem on nii, et kõik valivad tööd, sellepärast ei ole,“ kinnitas ta. Noorena ei saanud Ellen kodutalus ka siis armu, kui oli õhtul peol käinud. Ema, kes nelja last kasvatas, oli hommikul vara ukse taga. „Heinale, heinale!“ on siiani kõrvus.

Pärast Koonga algkooli lõpetas Ellen Pärnu naiskutsekooli ja läks siis mehele. Väljavalitu oli Koonga lähedalt Soevast, täisnimega Konstantin, aga kõik hüüdsid teda Kostaks. Vähese jutuga, kuid tark ja osavate kätega. Ellen meenutas naerusui, kuidas nad jalgratastel sõitsid Mihkli kirikusse abielluma. Paaripanduna samamoodi tagasi mehekoju, kus ootas väike grupp pulmakülalisi ja kuhu nad esialgu elama jäid.

„Sündisid tütar Evi ja poeg Ain, mõlemad nüüd juba surnud,“ ütles Ellen vaikselt ja vaatas käsi oma süles. Need on tõesti pidanud palju tööd tegema, sõja jalus olles rabelema ja lapsi lohutama.

Kosta oli kaitseliitlane ja esimene ehmatus oli, kui selle eest taheti kogu pere Siberisse saata. Nad põgenesid heade inimeste juurde, üks laps ühe, teine laps teise ratta peal. Vahel aitas mets. Pääsesid. Aga Saksa sõjaväkke värbamisest Kosta ei pääsenud.

„Narva all oli ta kaks nädalat järjest ööd-päevad väljas. Veebruaris hirmsa külmaga,“ meenutas Ellen ja mälestus pani ta nuuksatama. Ta jätkas murduva häälega: „Kui Kosta siis lõpuks tagalasse jõudis, kukkus kohe maha. Teadvusele tulles olnud ümberringi veri, seda tulnud tal suust ja ninast. Pärast seda sai mees haavata ja viidi Viljandi haiglasse.“

Ellen murdis end mälestustest välja ja minia Helle õhutas: „Kuule, tegelikult on Kosta su elu suurim rõõm olnud. Ta oli ikka haruldane mees.“

Juubilar jätkaski helgematel teemadel, mis näo taas särama panid. Kosta ehitas 1950. aastatel perele maja, sellesama siin Auli tänavas. Kõik tegi ise: aknad-uksed, parketi. Eks Ellengi löönud kaasa. Oma elu üheks suuremaks rõõmuks loeb naine seda, kui astus üle vast valminud kodumaja läve.

Mõlemad töötasid leivakombinaadis: Ellen ladude, Kosta jahuveski juhatajana.

Töörabamise kõrval armastasid mõlemad teatrit: käisid etendusi vaatamas ja mängisid ise leivakombinaadi isetegevuslaval. „Kosta oli haruldaselt andekas inimene. Oleks võinud näitleja olla. Kombinaadis tegi ta isegi ratsionaliseerimisettepanekuid ja sai nende eest preemiat,“ meenutas Ellen. „Aga sa ise mängisid ju ka laval, seda on praegugi veel näost näha,“ tunnustas minia ämma nooruslikkust.

Miniaga pole igav

Ellen tunnistas, et tunneb end vahel üksikuna: mees ja lapsed surnud. „Tütrel lapsi polnud, pojal oli Fredi, kel omakorda kaks poega. Hellega mul õnneks igav küll ei hakka, ta on jutukas. Kui hommikul ärkan, toob ta mulle pesuvee tuppa: toas on soojem. Siis teeb ta pudru. Pudrusid armastame mõlemad,“ rääkis ta.

Kurdab siis käte üle, mis kipuvad külmaks minema. Veri ei käi hästi ringi! „Kord ütles mulle Helle: “Näe, kuninganna Elizabethi ema Mummi võttis pitsi džinni, proovi ka!” Proovisin ja oi kui soojaks mu käed läksid. Džinnist oli abi,“ naeris Ellen. Tegelikult ei taha ta eriti oma hädadest rääkida, sest selles vanuses olevat need loomulikud.

Seljaväsimust kurtes tõdes naine: „Kui ma laman või istun, pole mul mingit valu kuskil. See on ka õnn. Suvel on kergem, siis rohkem päikest. Aga praegusel hallil ajal … Aga eks ma võta ikka rohtu ka, näiteks kalamaksaõli. Vitamiinidki sees.“

Kui Helle mõtleb ämmale, kuidas teda aidata, siis ämm mõtleb end vormis hoides nii endale kui Hellele. Ikka selleks, et vanadust kergem taluda oleks. Nii teeb ta igal hommikul voodis võimlemisharjutusi ja treenib mälu.

Ristsõnu Ellen ei lahenda, aga kordab iga päev üle nähtud filmide ja nendes mängivate näitlejate nimed. Nimesid on tal 70, mis peavad meelde tulema. Peamiselt on need teleseriaalid ja nende tegelased. Aga on poliitikute nimesidki. Siiani pole 70st ükski ununenud.

Minia ei suuda ära imestada sedagi, et Ellen on endale lausa raamatu sisse seadnud ja jooninud sellesse korralikud lahtridki, kus kõik väljaminekud tipp-topp sees. „Ikka nagu raamatupidamine kohe,“ kinnitas Helle.

Ellen kuulas ja lausus: “Ju see on mul ladude juhataja ametist nii sisse jäänud, et teisiti ei saa. Ma pidin seal alati kõike kontrollima ja allkirja ei andnud kunagi enne, kui üle vaadatud. Praegune kodune raamatupidamine on rohkem enese vormis hoidmine, ehkki ka väike mälutreening – nii olen sunnitud arvestama.“

Austamisõhtul suutis Ellen veel ühe asjaga külaliste silmad suureks ajada. Nimelt õpetas ta kõigile, ise ette näidates, kuidas daamil on võimalik kortsudest hoiduda. Peopesad hõõrutakse kuumaks ja silitatakse nägu suunaga lõuast ülespoole. Ja nii 18 korda järjest iga päev.

Vaat siis, kuidas näost nooreks jääda. Ellenit vaadates hakka või nipi mõjusse uskuma.