/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
/nginx/o/2012/10/05/1357136t1hd3f8.jpg)
“Vene keele õppimine põhikoolis laob alusmüüri, millele igaüks hiljem ise maja peale ehitab, tuleb see siis sirgete või viltuste seintega,” tõdeb Viive Korb, kes on üks Pärnu Koidula gümnaasiumi staažikamaid õpetajaid ja õpetanud samas koolis ühtejärge 37 aastat.
Koidula kooli vene keele õpetaja Viive Korb pälvis tänavu Eesti aasta õpetaja nimetuse ja osaleb täna haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo ja Eesti haridustöötajate liidu juhatuse esimehe Sven Rondiku kutsel aasta õpetajate vastuvõtul Tartus.
Viive Korbi õnnestumiste loend on väga pikk. Korb juhib linna vene keele kui võõrkeele aineühendust, on pälvinud oma kooli aasta õpetaja tiitli, muutnud vene keele tunde kümnel moel huvitavamaks.
Ta teeb koostööd oma ala spetsialistidega kogu riigist, osaledes arvukates projektides, valmistades ette vene keele päevi, festivale, maastikumänge, olümpiaade ja tõlkevõistlusi, viktoriine ja konkursse. Kõige selle juures võib väita, et õpetaja Korb on vana kooli pedagoog.
Viive Korb on sündinud Häädemeestel, elanud ja õppinud Surjus ning lõpetanud toonase Pärnu 1. keskkooli. “Õppisin kaubandusklassis ja oleksin võinud müüjaks hakata. Olin praktikalgi, kuid tundsin, et ei, see amet pole minule. Tahan koolis jätkata,” meenutab ta.
Et pere majanduslik olukord võimaldas ainult töö kõrvalt õppimist ja kaugõppes nõuti tööstaaži, asus õpetajahakatis läbi helistama Pärnu koole.
Koidula kooli direktor Armas Kuldsepp ilmselt mõistis, et tegu on kutsumusega, ja võttis vastse koolilõpetaja oma tiiva alla. Ametlikult vormistati Korb kooli vanempioneerijuhiks. Teine hea ingel, kes tulevast õpetajat usalduse ja sõprusega kohtles, oli klassivälise töö organisaator Helve Meerits. Kuldsepp saatis Korbi sedamaid klassi ette, 4. klassile vene keelt õpetama.
Kuidas on nii, et mõnel inimesel istub kohuse- ja vastutustunne nii sügaval sees, eriti pedagoogidel? Korb pakub, et selline alge saadakse kodunt. Tema kui õpetaja põhiolemusele andis lihvi Kuldsepp, kes oli detailideni nõudlik ja tahtis täpsust. Korbki hindab kaasinimestes enim ausust, siirust, osavõtlikkust ja kohusetunnet.
“Mulle istusid keeled. Vene keel tuli iseenesest, kuigi mul polnud sõpru-sugulasi venelaste seas,” mõtiskleb õpetaja. Vene keel on kauni kõlaga ja toona olid selle kasutusvõimalused niisama laiad kui praegu inglise keelel.
Kui Tallinna pedagoogilise instituudi õppejõud oli inglise keele sisseastumiseksamil noore õpetajaks pürgija vastused ära kuulanud, püüdis ta veenda Viive Korbi inglise keele osakonda üle tulema, aga too jäi vene keelele truuks. Ja on seda tänini.
Muidugi on vahepeal ajad muutunud, ent õpetaja Korb pole tundnud, et tuleks ümber õppida, sest keegi ei taha vene keelt enam õppida.
“Olen püüdnud öelda lastele: ärge suhtuge keelde halvasti kellegi vaenuliku suhtumise pärast venelastesse. Kui teile ei meeldi keegi, pole keel selles süüdi,” räägib ta.
On tore ütlemine “Ma olen nii rikas, kui mitut keelt ma oskan”. Järelikult annab iga võõrkeeletund võimaluse teha sammukese vaimse jõukuse suunas. Aasta õpetaja teab seda ja on kogenud, et tänusõnad tulevad hiljem.
Viive Korb õpetab vene keelt 6.–12. klassile. Alustajatel on tunnid alati tulvil avastamisrõõmu: tähestik on ju sel keelel teistsugune kui eesti keelel ja kõla sootuks uudne.
Edasi läheb raskemaks: on vaja sõnu tuupida ja grammatikat pusida. See on nagu alusmüür, millele igaüks hiljem ise maja peale ehitab, tuleb see siis sirgete või viltuste seintega, räägib Korb.
Mõni lööb käega ja kirjutab maha. Aga vana kooli õpetaja käega ei löö. “Õpetaja peab olema huvitav, temas peab leiduma üllatusi ja salapära. Igas tunnis peab olema izjuminka peidus. Igav ei tohi olla,” mõtiskleb pedagoog.
Mõistagi on teismelisel raske aru saada, kus tal Pärnus vene keelt tarvis peaks minema, aga enam pole ime, kui sügisel selgub, et vanemate klasside õpilased on pidanud suvepealinna toitlustusasutustes hooajatööl vene keeles suhtlema. Siis on neile keeleoskuse vajalikkus pärale jõudnud. Ei saa mööda sellestki, et tänapäeva lapsed on avatumad, targemad kui aastate eest.
Õpetaja Korb on inimesena väljapeetud ja korrektne. Ta usub, et eeskuju õpetab ja et klassi ees ei tohi iial muutuda halvaks ega lausuda solvavaid sõnu. Õpilastega tuleb jääda vastastikku aupaklikuks.
“Ma ei suuda mõista osa inimeste negativismi, kui nad meenutavad kooli kui kõige õudsemat asja maailmas, võtavad kinni mõnest õpetaja sõnast ja tümitavad teda, tehes üldistusi kogu õpetajaskonna suhtes. Kuidas saab rünnata õpetaja töö olemust, mitte väärtustada inimesi, kes on püüdnud sind õpetada, harida ja kasvatada? Virisemine, vigade otsimine, mõnitamine ja laimamine ei vii ju elu edasi,” usub aasta õpetaja.