Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Puutohtrid vallutavad kõrgusi nagu ämblikmehed

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ainsa eestlasena Euroopa arboristide meistrivõistlustel osalenud Heiki Hanso korraldas tänavu augustis Kuressaares Eesti esimesed puuronijate kutsemeistrivõistlused. Peagi asub ta oma oskusi jagama tulevastele arboristidele Voltveti koolituskeskuses. | FOTO: Halliki Hanso

Peagi alustab Tihemetsas Voltveti koolituskeskuses õpinguid esimene lend arboriste, seni on Eestis seda elukutset saanud omandada vaid Luua metsanduskoolis, sedagi alles 2006. aastast.

Arborist hooldab asula- ja pargipuid juurtest ladvani kogu nende eluea. Paraku on see amet siinmail veel võrdlemisi tundmatu ja arboristi kiputakse metsamehe ja dendroloogiga segi ajama.

Propageerimaks ja tutvustamaks puukirurgi tööd, korraldas arborist ja Eesti arboristide koja esimees Heiki Hanso läinud suvel Kuressaares Eesti esimesed puuronijate meistrivõistlused.

Hanso hakkab Tihemetsaski tulevasi puutohtreid koolitama, ühtlasi on ta ainus eestlane, kes pannud end proovile Euroopa arboristide meistrivõistlustel.

Rahvusvahelisel tasandil võtavad selle elukutse esindajad üksteiselt mõõtu 1975. aastast. Seetõttu peab pealt kaheksa aasta Eestis ja Inglismaal puid ravitsenud Hanso kohalike võistluste korraldamist oma kodanikumissiooniks. Tuleval aastal leiab aset järgmine jõuproov, aga täpse koha jätab mees veel saladuseks.

Kui seekord Pärnumaal ei võisteldagi, siis kunagi korraldatakse need võistlused siin kindlasti, lubab arborist. Kas suvituslinna pargis või mõne mõisa ümbruses – koha leiab igal juhul, sest tööpuuduse üle puuhooldajatel Eestis põhjust kurta pole. Nagu hea kirurgi vastuvõtule oodatakse hääd arboristigi puu juurde kuid.

Sport või töö?

Ühtekokku üheksal puuronijate jõukatsumisel Norras, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Austrias ja Tšehhis kaasa löönud Hansole lõppes Eesti meistrivõistluste debüüt kolmanda kohaga.

20 osalejast oli eestlasi napp neljandik, nende seas, muide, üks õrnema soo esindaja, ent korraldaja loodab, et edaspidi kaasmaalastest osalejate arv kasvab.

“Eks eestlased ole häbelikud, aga ma loodan, et järgmistele meistrivõistlustele on tulijaid juba bussijagu,” avaldab Hanso. ”Kuna me tegime võistluse rangelt ISA (International Society of Abroculture) reeglite järgi, saime neilt tunnustuse ja loa, et edaspidi pääseb Eesti esikolmik Euroopa meistrivõistlusele.”

Muuseas, naised, rakmed-köied üll, kiiver peas ja saag käes, puulatvu vallutamas on arboristide maailmas üha tavalisem nähe. Puude tohterdamine ei murra eevatütardel konti ja nad napsavad võistlustel akrobaadi osavusega meeste eest paremaid kohti.

Võistlustel ongi osalejad varustatud nagu oma igapäevatööl: alates kaitseülikonnast, mille kangast mootorsaag läbi ei lõika, kiivrist, töösaabastest-kinnastest kuni rakmete-köiteni välja. Kõnelemata saagidest ja muust puukirurgidele vajalikust, ehkki esmapilgul meenutavad nad võhikule pigem alpiniste.

Et ladvas kõikudes adrenaliinikohinast arboristi käest midagi alla ei sajaks, järgitakse karme ohutusnõudeid maapinnalgi.

Rahvusvaheline reglement kehtib kõikjal ühtmoodi, kuid tuleb arvestada, et kunagi ei toimu kaht täpipealt ühesugust võistlust, sest looduses pole ju kaht identset puud.

Kõrvalseisjale meenutab linna-Tarzanite kõrgustes turnimine ennem ekstreemsporti kui kutsealast mõõduvõttu. Hanso muigab selle arvamise peale ja möönab, et mõni “rabedam tegelane” neil võistlustel ongi rohkem puuronimisfanaatik ega pruugi arboristina igapäevast leiba teenida. “Nad on muidu kontoriinimesed, kes tööpäeva lõpus viskavad ülikonna nurka, ajavad rakmed selga ja tõttavad puu otsa ronima,” märgib ta.

Aga küllap ei leidu maailmas ühtegi teist ekstreemspordiala, millest loodus nii palju võidaks kui puuronijate kutsevõistlustest, mis on absoluutselt keskkonnasõbralikud ja kus jõuprooviks ette valmistatavad pargipuud tehakse korda.

Viis ala

Kõik võistlusel sooritatavad ülesanded imiteerivad arboristi tööd. End pannakse proovile kiirusronimises puu otsa, kiiruse peale viie tööülesande sooritamises, viskeliini heitmisel puuvõrasse, kannatanu päästmisel puult ja footlock-tehnikas ronimises ehk aja peale vertikaaltõusus topeltköiel.

Võistlejatele adrenaliinirohke puutohtrite võistluse muudab vaatemänguliseks asjaolu, et oksalt oksale hiivamine sunnib publiku pea kuklasse ajama. Ei söandaks ju igaüks kõrgustes, turvavarustusest hoolimata, arboristidele antud ülesandeid sooritada.

Hanso aga teab, et omavalitsustes, kus puude eest hoolitsemisele tähelepanu pööratakse, ei ärata köite ja trosside abil puu otsas askeldavad ämblikmehed elanikes kuigi palju tähelepanu. Ja neis, kus päid pööratakse, on lugu vastupidi.

Maarjamaa linnade “kopsud” on tagasihoidlikku kasvu, aga soojemates riikides, kus põlispuud veninud 100meetriseks, pakub nende otsas ronimine päris korralikku lõbu, tunnistab Hanso. Tema kõrgusrekord – üle 50meetrise puu langetamine – pole purunenud meistrivõistlustel, vaid Inglismaal tööd tehes. Seal elas mees seitse aastat ja õppis arboristiametit.

Kas akrofoobid tuleks arboristina toime? Kindlasti, naerab Hanso. Hirm aitavatki kõrgustes ellu jääda. “Kartma peab kindlasti ja see ongi normaalne. Kõrgusekartus on õnneks väljatreenitav,” lohutab ta ja lisab, et arboristid kutsuvad neid, kel üleval põlv võdisema hakkab, discoleg’iks ehk diskojalaks.

“Käkiläkimehed”

Iseenesest ei kujuta puukirurgide töö endast midagi enneolematut. Aia- ja pargipuid on ju alati hooldatud. Küll mitte alati Euroopa standardite ja tööohutusreeglite järgi, vaid suuresti nõukoguliku ükskõiksuse ja vastavate normatiividega.

Aeg on edasi läinud, aga nõukamüts tõrgub silmilt minemast.

“Paljud ilusad põlispuud, mis praegu võiksid olla kaunid linnaruumi elemendid, on pooleks lõigatud, plommitud ehk betooniga täidetud. Kuna vanad töövõtted on visad kaduma, on meil nende tagajärgedega tegemist veel kümneid aastaid,” maalib Hanso olukorrast päris koletu pildi.

Linnasalude kõrval ootab päästmist umbkaudu 1450 vägevat mõisaparki. Et vana ilu talletada, tuleb puutohtrid parki lasta. Muidu ei säili midagi.

Ometi kõik inimesed nii ei arva. Mõni trambib jalgu, et võetagu kõik puud maha, on vähem jama ja lehti riisuda. Teine leer suhtub Greenpeace’i moodi ega luba ühtegi oksa liigutada.

Hanso sõnade järgi on puudele kõige hullem sekkumatus.

Et puukirurgidel Eestis kõvasti turgu, on spetsialistide kõrvale siginenud ohtralt diletantidest tohterdajaid, keda arboristid isekeskis “käkiläkimeesteks” kutsuvad.

Üks amatöör-Tarzanite tunnuseid on tõsiasi, et puuhooldustöid ei soorita nad tandemina, vaid üksi. Üks arboristika põhireegleid aga näeb ette, et turvalisuse kaalutlustel ei askelda arboristid puu kallal kunagi paariliseta.

Tagasi üles