Tervisesport päästis noore mehe elu

Kui kevadel ei viitsinud Pirko Palu lühikest maadki jalgsi käia, siis tänaseks on saanud mehest tänu terviserikkele usin tervisesportlane, kes käib Rannapargis jooksmas ilmale vaatamata. Foto: Urmas Luik

Kevadel jalavigastuse tõttu Pärnu arstide poolt invaliidiks kuulutatud varem ülekaaluline mees on teinud mitu kuud nii usinalt trenni, et unistab juba jooksumaratonist.

Kinnisvarahooldusega tegeleva osaühingu Riegler töödejuht Pirko Palu (31) on nii mõnegi pärnaka jaoks teada abimees, kui on vaja talvel katuselt lund alla lükata või külmunud torusid lahti sulatada.

Paljud aga ei tea tõenäoliselt, et tänavu kevadel rippus noore Pärnu mehe elu arstide prohmaka tõttu sõna otseses mõttes juuksekarva otsas ja et vahepeal tekkinud tüsistustest on ta paranenud tänu aktiivsele tervisespordile.

Kopsud olid trombe täis

Palu oli selle aasta kevadeni üsna tüüpiline eesti mees: päeval käis tööl, õhtul vedeles kodus diivanil. Ringi liikus ta ainult autoga, tegi kõvasti suitsu, natuke võttis napsi ja sõi, millal ja mida tahtis. Nii kerkis kehakaalgi enam kui 120 kilogrammini.

Spordilemb ei ole Palu enda sõnade järgi kunagi olnud. “Kui naine tahtis perega metsa jalutama minna, sõitsime autoga vaikselt metsa vahel ringi, aknad alla lastud,” kirjeldas ta. “See oli meie jalutamine. Mina jala ei käinud. Kui mul mõni sõber läks maanteele jooksma, pidasin auto ta kõrval kinni ja küsisin, kas ta on napakas.”

Sportimine tähendas Palu jaoks seda, et ta käis kord või kaks kuus tuttavatega võrkpalli mängimas. Paradoksaalsel kombel algasidki sportimisest hädad, mis ta elu tänavu aprillis pea peale keerasid.

“Mängisime võrkpalli ja mu parema jala kannakõõlus läks pooleks,” meenutas Palu. “Pärnu haigla ortopeed Irina Aksjonova tegi mulle operatsiooni ja pani jala kipsi. Pärast seda saadeti mind kodusele ravile.”

Arst soovitas Palul olla kodus lamavas asendis ja too täitis tohtri näpunäiteid sõna-sõnalt. Mehele hakkas aga asi kahtlane tunduma, kui jalg tõmbus lillakaks ja läks üha rohkem paiste. “Käisin Aksjonovale näitamas, et midagi on valesti: veri voolab alla jalga, aga enam ära ei voola, jalg valutab väga hullusti. Arst ütles, et see olevat normaalne operatsiooni tagajärg,” rääkis ta.

Pärast kipsi eemaldamist jalale magnetravi saanud Palul tekkisid mais ootamatud hingamisraskused, mis tipnesid minestamisega.

“Läksin EMOsse, tehti kopsupildid ja mind käis seal vist oma viis arsti vaatamas,” kirjeldas Palu. “Lõpuks diagnoositi kopsupõletik ja mulle määrati antibiootikumravi. Selle lõppedes tehti uued kopsupildid ja perearst tunnistas mu terveks.”

Järjest valediagnoose ja -ravi saanud mehe jalg muutus samal ajal üha hullemaks.

“Kui kips ära võeti, hakkasin käima Pärnu haigla taastusravis füsioterapeut Luule Everti juures,” lisas Palu. “Tema oli mu jala pärast tõsiselt mures, sest olukord ei paistnud normaalne. Evert kutsus mu raviarsti Aksjonova jalga vaatama. Aga tal oli täiesti savi. Tuli ja konstateeris, et tõepoolest, jalg on lillam kui varem, ja läks minema.”

Et raviarst patsiendiga tegelda ei viitsinud, otsis Evert abi ühelt taastusraviarstilt, kelle nime Palu enam ei mäleta. Too otsustas saata mehe järgmisel päeval ultraheliuuringutele.

“Nii kui arst mulle aparaadi peale pani, helistas ta alla EMOsse ja mind viidi kohe kanderaamil sinna,” meenutas Palu. “Algul vaadati, et mul on jalas trombid – veresooned olid umbes. Edasi selgus, et trombid olid jõudnud juba kopsudesse ja kopsupõletikuks diagnoositud õhupuudus oligi tekkinud sellest, et hapnik ei jõudnud enam verre. Selle päeva EMO arst ütles, et mu kopsupiltidel olid trombid näha, kuidas ometi keegi seda varem vaadata ei osanud!”

Palu märkis, et tol ajal rippus ta elu ilmselt juuksekarva otsas, sest oli vaid aja küsimus, millal veretromb oleks võinud liikuda südamesse või ajju. Talle määrati verevedelduskuur, mis arvatavasti ta elu päästis.

Füsioterapeut ärgitas liikuma

Palu esitas juhtunu kohta kaebuse arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjonile, kuid sealt saadud vastuse järgi teinud Pärnu arstid väidetavalt oma tööd enam-vähem korralikult.

“Pärnu arstid ei tea, mis on tromboos!” oli Palu kuri. “Ekspertkomisjoni vastuses oli kirjas, et pärast sellist operatsiooni on tromboos haruldane. Leheküljel tromboos.ee on aga välja toodud, et operatsioon keha alumises pooles on üks peamisi tromboosi riskipõhjusi. Lisaks see, et oled liikumatus asendis. Kui arstid oleksid korralikult oma tööd teinud ja kohe asjast aru saanud, olnuks tüsistused ilmselt olemata.”

Palu parem jalg oli aga endiselt väga viletsas seisus ja arstid määrasid talle 80protsendilise töövõimetusinvaliidsuse.

“Kõik ütlesid, et mul on väga kehvad väljavaated, jalg oli ikka hullult paistes, hüppeliiges oli niisama jäme kui sääremari,” meenutas Palu. “Arstid arvasid, et jalg jääbki selliseks. Ütlesid, et kannan elu lõpuni trombisukka ja võtan verd vedeldavaid tablette.”

Palu ise ja füsioterapeut Evert on aga olnud arstide arvamise suhtes vastupidisel seisukohal.

“Olen Luulele hästi palju tänu võlgu: tema soovitas mul palju liikuda,” avas Palu. “Ta soovitas käia päevas vähemalt viis kilomeetrit ja osta pulsikella, et mitte lasta pulssi üle 140. Ligi kuu käisin koeraga Tammiste metsas jalutamas. Ühelt maalt pulss enam ei tõusnud ja paistetus jalal tõmbus tagasi. Et käia oli kerge, hakkasin vaikselt sörkima.”

Suvel kirjutas Pärnu Postimees, et pärnakast keskmaajooksja Roman Fosti plaanib Rannapargis jooksutreeninguid korraldada. Kuigi Palu ei tahtnud sinna esimese hooga üldse minna, käis sõber talle seni peale, kuni mehe nõusse sai.

“Algul oli mul trennis väga raske,” tunnistas Palu. “Ühe jala peal harjutusi ei saanud üldse teha. Näiteks varvastele tõus oli parema jalaga peaaegu võimatu. Nüüd juba enam-vähem saan. Neist harjutustest on olnud mulle väga palju kasu.”

Praegu treenib Palu nädalas neli kuni kuus korda Fosti treeneri Urmas Randma koostatud treeningkava järgi. Plaanist leiab nii jooksu kui kõndi, jooksuharjutusi, venitusi, kiirendusi, ujumist ja spinningut. Peale selle osaleb ta igal kolmapäeval Pärnu kergejõustikuhallis Fosti jooksutreeningu üldfüüsilise ettevalmistuse trennis.

Palu treening võib kesta isegi kuni kaks tundi. “Tegelikult on see treeningkava minu jaoks juba kerge,” nentis ta. “Aga plaan on talv üle elada, et harjumus ei kaoks. Kevadeks on plaanitud tõsisem trenn.”

Suur elumuutus

Palu on tänu treenimisele kaotanud mõne kuuga kehakaalust ligi 20 kilogrammi, ta jättis maha suitsetamise ega tarbi enam alkoholi. Palu liigub palju ja on võtnud eesmärgiks lähiaastatel elus esimest korda maraton läbi joosta.

“Kui hakkasin käima, olid arstid mu nii välja vihastanud, et ütlesin meelega Luulele, et jooksen sügisel Jüri Jaansoni kahe silla jooksu läbi,” meenutas Palu. “Mu füüsilist vormi ei andnud siis praegusega võrreldagi. Oleks kevadel keegi öelnud, et selle ära teen, oleksin ta pikalt saatnud. Muutus on olnud totaalne. Nüüd arvan, et järgmisel aastal jooksen kindlasti poolmaratoni. Maratoni tahaks ka vähemalt korra elus joosta.”

Et Palu tervis paraneb aegamisi, kannab ta endiselt trombisukka ja võtab verd vedeldavaid tablette. Samuti käib ta regulaarselt verd andmas, et näidud korras oleksid.

“Tegin vea sellega, et esimest korda elus tegin kõik nii, nagu arst ütles ehk “ole kodus ja lama”,” nentis Palu. “Tatsunuks ma ringi või oleksid arstid korralikku teenust osutanud, ei oleks ilmselt trombe tekkinud ja kogu muutust polnuks. Aga praegu olen küll kindel, et samamoodi jätkates saan täiesti terveks.”

Pärnu haigla kommunikatsioonispetsialisti Eda Amuri teatel on haigla seisukohal, et oma haigete pikaajalisi komplitseeritud haiguslugusid ajakirjanduse vahendusel arutada ei ole eetiliselt korrektne.

“Samuti oleme veendunud, et selle haigusjuhtumi igakülgne ja sisuline analüüs ületaks Pärnu Postimehe poolt lahkelt välja pakutava kommentaari mahu kordades,” lisas Amur. “Pärnu haigla on andnud ja annab vajadusel ka edaspidi omapoolseid täiendavaid selgitusi ja abi patsiendile isiklikult.”