Märtsikuisel koolivaheajal avab esmakordselt uksed Laatsareti 12a maja saalis vastloodud Pärnu nukuteater, et kutsuda lapsi klassikaliste muinasjuttude võlumaailma.
Pärnu nukuteater alustab Tuhkatriinulooga
21. veebruar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatri eestvedajateks on Rein Laos ja Eha Tammiku, mentoriks Eesti nuku- ja noorsooteatri direktor Meelis Pai.
Esimene lavastus “Tuhkatriinu ball”, mis on ka uhiuue teatri avaballiks, esietendub 17. märtsil. Selles löövad kaasa Rein Laose teatristuudio ja Kersti Adamsoni balletistuudio õpilased Pärnu kunstide majast, kostüümide ja lavakujunduse autor on sama huvikooli butafooriaõpetaja Tiina Tõnismäe.
Nukusõber kogu elu
Pärnu nukuteatri direktor Eha Tammiku kannab teatriarmastust südames lapsepõlvest saati ja nukuteatri loomine on olnud tema ammune unistus.
Kui Eha kolm last olid väiksed, kinkis ta neile jõuludeks oma kätega tehtud Tipi-Täpi teatri. Nukud rääkisid nii oma pere kui naabrilastele lihtsaid lugusid igapäevastest tegemistest ja tarkustest ning said õige pea laste “arvamusliidriteks”: kui Tipp ja Täpp teatris hammaste pesemise vajalikkusest juttu tegid, polnud emal enam laste hambapesemise harjumusega muret. Lapsed ootasid alati uusi lugusid ja hakkasid hiljem neid juba ise välja mõtlema.
Ühel eluperioodil töötas Tammiku lasteaiakasvatajana ja pani nukuteatrit tegema kogu oma lasteaiarühma. “Punamütsikese” lavastuses olid kõigil oma ülesanded piletimüüjatest ja -kontrollidest teatrikriitikuteni.
Hiljem on Tammiku kirjutanud ja isevalmistatud nukkudega ette kandnud etendusi oma lapselastele ja väiksematele lasteseltskondadele.
“Nukkude kaudu saab lastele lähemale kui täiskasvanu tasandilt moraali lugedes,” teadis Tammiku oma kogemustest. “Nukuteatriga käib kaasas teatud salapära. Lapsed saavad aru küll, et nukke liigutavad inimesed, aga see jätab neisse mingi erilise jälje. Nukumaailm on äge!”
Kui nukuteatri idee hakkas kuju võtma, kutsus Tammiku kunstiliseks juhiks ja lavastajaks koolikaaslase Rein Laose, kellega tehti koos teatrit Koidula gümnaasiumis 8.–9. klassis õppides.
“Olin kohe nõus kaasa lööma, sest meeskond on tore ja maja, kus MTÜ Pesapuu meile “pesa” pakkus, tundus soe ja teatriks just sobiv,” rääkis Laos. “Nukuteater on oluline, sest mäng on väikese inimese töö ja mängimist saab õpetada. Lastel hakkab nukkude valmistamine ja oma mängumaailma loomine ununema, rohkem pakutakse neile valmismänge, mis aga lapse loovuse kujunemisele eriti kaasa ei aita.”
Laose sõnade järgi julgustasid nukuteatrile jah-sõna ütlema tema teatristuudio staažikad õpilasedki, gümnaasiumiealised noored, kes mõni aeg tagasi ühes lavastuses inimsuuruste nukkudega mängisid. Nukumänguga käe valgeks saanud noored olid kohe nõus järgmise sammu astuma ja “Tuhkatriinu ballis” kaasa tegema.
Plaane on palju
Esimene lavastus tehakse põhiliselt teatristuudio noorte abiga, kuid tulevikus loodavad nukuteatri eestvedajad oma meeskonda liita professionaalseid lavastajaid ja nukunäitlejaid. Palju abi on olnud Eesti nukuteatrist, kes Pärnu teatritegijad külla kutsus ja kõike vajalikku näitas-õpetas. Praegu otsitakse nukuteatrile logo, kõik head ideed on oodatud.
“Meil on tohutult vedanud kõigi asutustega, kelle poole oleme abi paludes pöördunud – kõik aitavad rõõmuga!” tundis Laos toetajatest heameelt. “Meil on usku, et meie ettevõtmine on tähtis mitte Pärnus, vaid kogu Eesti mastaabis.”
Tammiku jutu järgi on teatril palju tulevikuplaane ja meeskond aina täieneb.
Nii saavad lapsed peagi ise töötubades nukke meisterdada, kavas on alustada nukuteraapiaga. Mõne lavastuse juurde on plaanis teha muinasjutusõnastikud, sest lapsed ei teagi tihti, mis ametimehed on möldrid või mida tähendab rehepeksmine.
Nukuteatrisse oodatakse ka vene lapsi ja teatritegijatel on koostööplaanid Vene gümnaasiumi õpetajaga, kes teeb oma koolis õpilasteatrit juba 20 aastat.
Tammiku nukulavastused räägivad nii rõõmsatest kui tõsistest maailma asjadest.
Näiteks loos “Päkapiku mure” on juttu sellest, kuidas jalga vigastanud päkapikk jääb töötuks, kuidas ta end tunneb ja oma eluga edasi läheb.
Teises näitemängus eksib Vene metsa karu kogemata Eesti metsa. Kakskeelne lugu pakub nii nalja kui seiklusi, samas mõtlemisainet, miks on oluline õppida keeli ja kuidas teist keelt kõnelevast sõbrast aru saada.
Klassika võlu
“Mulle meeldivad klassikalised muinasjutud, kus hea võidab halva ja moraal on selge,” tõdes Tammiku. Tema sooviks on lavastada näiteks “Petjat ja hunti” ja “Väikest printsi”, mis on täis mõistmist ja headust.
Naine on üsna kriitiline paljude lasteetenduste suhtes, kus liiast kisa ja sihitut ringitrampimist. Tema meelest peaks teater olema hinge puhastamise koht, kus halb saaks küll võidetud, aga teiste meetmetega, mitte “pahale” vastu hambaid andes.
“Sageli on lastelavastus küll ilus ja põnev, aga sõnum laste jaoks segane, nad ei saa aru, mida looga neile öelda taheti,” arvas Laos. “Meie eesmärgiks on, et lapsed saaksid aru piiridest ja käitumisest, heast ja kurjast laiemas mõttes, õpiksid, kuidas olla hea.”
Tammikule ei meeldi koolidest-lasteaedadest kiirkorras läbi jooksvad “kohvriteatrid”. “Teatriskäik võiks lapsele ja kogu perele olla eriliseks sündmuseks, mille tarvis pannakse kenasti riidesse, ostetakse pilet ja kavaleht,” ootab Tammiku teatrisse kultuurset publikut.
“Tihti pole vanematel mahti keskenduda, aga lapsega teatrisse tulles tasuks koos rahulikult loo vaatamisele pühenduda ja selle üle pärast arutleda,” soovitas Laoski teatriskäiguks aega varuda.