Neljapäeval, 6. veebruaril toimub Endla teatris näitleja Aare Laanemetsa 60. sünniaastapäevale pühendatud mälestuste õhtu. Näitlejat meenutavad kursusekaaslased lavakunstikooli seitsmendast lennust, näitlejad Ahti Puudersell, Riina Hein ja Ain Lutsepp, filmirežissöör Arvo Kruusement, teatrikriitik Pille-Riin Purje jt.
Pärast koosviibimist sõidetakse üheskoos Pärnust Kullamaa kalmistule, et süüdata Aare Laanemetsa haual küünlad. Täpsemat info leiab selle kohta teatri veebilehelt.
Aare Laanemetsa mäletab Eesti rahvas eelkõige alati rõõmsameelse Joosep Tootsi võrdkujuna klassikaks saanud mängufilmitriloogiast “Kevade”, “Suvi” ja “Sügis”.
Aare Laanemets sündis 6. veebruaril 1954. aastal Tallinnas, lõpetas 1972. aastal Tallinna spordiinternaatkooli, õppis aastatel 1972–76 lavakunstikateedri seitsmendas lennus. 1976–83 töötas ta Draamateatris, kus tema esiletõusurolliks oli Kaarel August Kitzbergi “Tuulte pöörises” (1979, lavastaja Mikk Mikiver).
Aastatel 1983–99 töötas Aare Laanemets Pärnu Endla teatris. Selle aja jooksul kujunes temast eesti teatripildis oluline näitleja, lavastaja ja õpetaja. Endlas jõudis ta mängida üle 40 rolli. Esile võib tuua kaht Tammsaare Indreku rolli lavastustes “Täielises Eesti Vabariigis” (1992, lavastaja Merle Karusoo) ja “Armastuse võimalikkusest Vargamäel” (1993, lavastaja Raivo Adlas) ning nimiosa Selma Lagerlöfi “Gösta Berlingi saagas” (1994, lavastaja Kaarel Kilvet).
Lisaks näitlejatööle lavastas Aare Laanemets Endlas 11 teost, nendest viis lastele. Siiani meenutatakse tema Maeterlincki “Sinilindu” (1986) ja oma viimase lavastusega Hodgsoni “Salaaia” põhjal (1999) pälvis ta teatriliidu aasta lasteteatri preemia.
1984. aastal asutas Laanemets koos Elmar Tringiga Kool-Teatri, mida juhendas oma surmani 2000. aastal. Kool-Teatrist on välja kasvanud mitmeid tunnustuse pälvinud näitlejaid ja lavastajaid, nagu Marko Matvere, Katariina Unt, Tiit Ojasoo, Ago Anderson, Liisa Aibel, Piret Laurimaa, Kersti Heinloo, Külli Teetamm jt. Õpilased on palju rääkinud Laanemetsast kui heast pedagoogist, kes ei tõmmanud enda ja õpilaste vahele ranget piiri, kuid suutis oma vaieldamatu autoriteedi ja eeskujuga kasvandikke motiveerida ja inspireerida ning igaühes nende isikupäraseid andeid esile tuua.
Teatrikriitik Reet Neimar on Aare Laanemetsa kohta öelnud: “Aare tõsine kirglikkus, see privileeg – “hingega poiss” – oligi tema roll. (---) Asi polnud (ainult) ambitsioonides, auahnuses, vaid sügavamal – sellele mehele on alati meeldinud printsiip: kui midagi teha, siis hingega, täie rauaga!”